Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.

Vabariigi President Tartu rahu 86. aastapäeva pidulikul aktusel 2. veebruaril 2006 Estonia teatrimajas (kõne tekst)
Hea Eesti rahvas,
ekstsellentsid!

Aastate jooksul on Tartu rahulepingu tähtsus Eesti riikluse ajaloos ja
nüüdisajas leidnud mitmekülgset ja põhjalikku käsitlemist. See on meie riigi
iseseisvuse üks kestvaid sümboleid. Samas aitab tänane tähtpäev ka mõista ja
hinnata nüüdisaja üldtunnustatud püsiväärtust - rahu.

Tartu rahuleping määratles riikidevaheliste suhete aluse. Selleks oli mõlema
osapoole iseseisva staatuse austamine ning üldtunnustatud väärtustest
lähtumine. Täna püüavad mitmed Venemaa poliitikud käsitleda Tartu
rahulepingut vaid ajaloolise dokumendina. Meie käsitluses kannab see leping
aga jätkuvalt riikidevaheliste suhete järjepidevuse väärtusmõõdet.

Rahulepingu ühe õppetunnina peame tõdema, et isegi kui lepped sünnivad
raskelt, on need kahe naaberriigi vahel siiski võimalikud ja vajalikud. Täna
puuduvad Eesti ja Venemaa vahel paljud olulised kokkulepped nii majanduses
kui muudeski valdkondades. Tõsiseks probleemiks on kujunenud ka mõne
allakirjutatud lepingu jõustamine. Ehkki praegu on paljud küsimused
lahendatud Euroopa Liidu ja Venemaa lepingutega, ei asenda need ometi
võrdõiguslikke ja vastastikku kasulikke kahepoolseid leppeid reas
valdkondades.

Tänavu tähistame me Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15. aastapäeva.
Sellega seoses on kohane meenutada, et riikliku iseseisvuse taastamise
protsessis jagasime me ühiseid väärtusi demokraatliku ühiskonna
ülesehitamist alustava Venemaaga.

12. jaanuaril 1991 allkirjastasid Vene Föderatsioon ja Eesti Vabariik
riikidevaheliste suhete aluste lepingu. Selle preambulis tunnustab Venemaa
Eesti riiklikku staatust vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1990. aasta
30. märtsi ja 7. augusti otsustele.

Ma usun, et oma lähiajaloo tähtsündmused on meil hästi meeles. Meenutan
vaid, et nimetatud otsustes tunnistas tollane rahvaesindus NSV Liidu
riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle kehtestamise momendist alates.
Ühtlasi kinnitas Ülemnõukogu, et võtab läbirääkimistel NSV Liiduga
lähtealuseks Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud rahulepingu.


Riikidevaheliste suhete aluste leping, aga samuti Venemaa-poolne Eesti
Vabariigi tunnustamise otsus 24. augustist 1991 kinnitasid vastastikkusest
usaldusest kantud suhteid tulevikus. Sellise usalduse taastamine on esmaseks
eelduseks ka dialoogi jätkamisele piirilepingu sõlmimise küsimuses.

Meie rahval ei ole põhjust häbeneda oma ajalugu. Äsja pälvisid Eesti
kogemused tähelepanu Põhja-California Rahvusvaheliste Suhete Nõukogus ja
Stanfordi ülikoolis. Rõhutasin seal kõneldes, et Eesti iseseisvus ei rajane
hoiakutel kellegi vastu, vaid üldtunnustatud demokraatlikel väärtustel.

Neist lähtudes said, rõhutan, 1989. aastal Ülemnõukogult ajaloolis-õigusliku
hinnangu kommunistliku re˛iimi kuriteod Eestis. Samal alusel oleme teinud
viljakat koostööd paljude rahvaste ja poliitiliste jõududega nii Venemaal,
Lätis ja Leedus kui ka mujal Euroopas ja maailmas.

Meie riigi ajalugu ja tulevikusuundumusi seob rahva tahe. Täna on kohane
meenutada, et iseseisvuse taastamine oli aastatepikkune protsess, kus igal
osalisel oli täita ülioluline roll. „40 kirjale“ 25 aastat tagasi järgnesid
„fosforiidisõda“ ja sündmused Hirvepargis, Rahvarinne ja kodanike komiteed,
taastatud omavalitsus ja tollase Ülemnõukogu sihipärane tegevus
omariiklusele õigusliku aluse loomisel.

Rahva tahte selgeks väljenduseks oli ka täpselt 16 aastat tagasi Tallinna
linnahallis toimunud kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu koosolek.
Esinduslik foorum enam kui kolme tuhande osavõtjaga kinnitas kogu maailmale,
et Eesti taastab oma riikliku iseseisvuse.

Tähenduslikult kõlasid 1990. aasta 2. veebruaril linnahallis sõnad, mis olid
öeldud täpselt 70 aastat varem Tartu rahulepingu sõlmimise päeval. Jaan
Poska oli siis lausunud: “Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos
700 aasta kestel, sest täna esimest korda määrab Eesti ise oma tuleviku
saatuse lõplikult.”

Eesti iseseisvuse taastamine oli omamoodi Vabadussõda uutes tingimustes,
seekord inimohvriteta. Võiks ju mõelda, et vabadusel on seda suurem väärtus,
mida rohkem ohvreid on selle eest toodud. Ma kindlasti ei nõustu niisuguse
arvamusega. Ehkki vabadus on ülim hüve ja väärtus, on inimelu ja rahu
hindamatu väärtusega. See oli nii 15 aastat tagasi ning on ka täna.

Aastatel 1919-1925 autasustas Eesti Vabariik enam kui kolme tuhandet inimest
Vabadusristiga. 2150 neist olid eestlased, kes said oma riigi kõrge autasu
Vabadussõjas näidatud vapruse eest. Ma usun, et need inimesed oleksid
pälvinud tunnustuse ka rahuajal - olgu siis oma mehisusega või pühendumisega
oma rahvale ja tööle.

Niisuguseid inimesi on olnud alati ja neid elab meie seas väga palju ka
praegu. Igal aastal tänab meie riik tublimaid neist inimestest. Seejuures
pole tähtis, millist ametit nad on pidanud või peavad. Tähtis on see, kuidas
nad oma tööd on teinud ja elu elanud.

Iseseisvuse saavutamine ja selle taastamine jäävad meie rahva ajaloos
omavahel seotud väärtusteks. Tuleb tõdeda, et 15 aasta saavutuste taustal ja
uusi võimalusi tajudes ei ole me suutnud nende allikaks olevaid lähiajaloo
sündmusi igakülgselt lahti mõtestada. Ilmselt kulub veel aastaid, et
kujuneks tasakaalustatud tervikpilt keerulisest protsessist, milles osalesid
nii tollased võimuorganid kui kohalikud omavalitsused, arvukad
rahvaliikumised ja ühendused.

Selle tervikpildi loomisel osalesid konkreetsed inimesed, kelle suur
pühendumine, vastutustunne oma rahva ees ja sellest kantud teod määrasid nii
taasiseseisvumise protsessi suuna kui ka tänasesse päeva ulatuvad tulemused.
Tänu nende inimeste tegutsemisele sai Eesti Vabariik taas „vabalt ja
iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida“, nagu kuulutas
iseseisvusmanifest 24. veebruaril 1918.

Austatud kuulajad!

Riigi kestvas ajaloos jääb teda loonud ja taastanud inimeste ring aastatega
üha väiksemaks. Riigi kohustus on väljendada neile tehtu eest tänu. Me teeme
seda tänavu Eesti Vabariigi 88. aastapäeval ja iseseisvuse taastamise 15.
aastal. Jätkem sel puhul kõrvale poliitiline rivaliteet ning tõdegem, et
iseseisvus on kogu meie rahva jõupingutuste vili.

Eesti rahvuslikku ajaloomällu on jäädvustatud ühine võitlus vabaduse eest.
Vääramatu koht kuulub seal Eesti iseseisvuse saavutamisele ning selle
taastamisele, mil vabadusideaal liitis meie rahva. Sama suures üksmeeles
tuleb tänagi kaitsta rahu ja demokraatiat igas maailma nurgas, sest see on
tagatiseks rahva kestmisele ja riikide arengule.

Soovin kõigile raugematut tahet hoida neid väärtusi ja võimalusi, mida on
meile kinkinud iseseisvus.
02 Veebruar 2006
  Kommentaarid