Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.

VLADIMIR-GEORG KARASSEV-ORGUSAAR 75

Neljapäeval tähistab Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar oma 75-ndat juubelit, ta on sündinud Tallinnas 14.detsembril 1931.aastal.

Meie juubilar on lõviosa senisest elust veetnud Pariisis. Siiski on kõiki ta ettevõtmisi juhtimas pühendumus Eestile. Vähemalt kümnendi kestel tundis meie filmikunst teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas aga kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Hilisem ja vaevu küll viljatum aeg vabas maailmas taastas mehe õige nime ja kinkis meile Georg Orgusaare näol hea raadiopublitsisti, kelle anne lammutada kommunismivalesid oli maagiline ja tegi tema raadiovestetest midagi, mida ringhäälingus harva juhtub – kultuse objekti! Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio vahendatud esinemiste ületamatu raadiopärasus annab ühe kindla seletuse, miks ta Eestis nii suure menu võitis, ehkki tema vestesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka eetriea pikkuse poolest raske jälgida. Ta saadete mõjust rääkis seegi, et aastal 1985 tituleeris ajakiri Eesti Kommunist Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare “kodumaa reeturiks”.

Nimelt oli mees vahepeal, pärast filmitöökeeldu Tallinnas, teinud valiku priiuse kasuks paguluses. Ta palus mais 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal ning jätkas seal tegevust nii publitsisti kui ka filmikriitikuna. Prantsuse üldsuse abil nõudis ka oma pere õiguste jalule­seadmist enesega liitumiseks. Abikaasa Ene ja 9-aastane poeg Tarah lasti vabaks alles 5 aasta möödudes.

Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, andis ta aastast 1966 tõhusa panuse Eesti filmiellu. Ta aitas elavdada filmikriitikat Eestis, olles siinse kultuurilehe esimene koosseisuline filmikriitik, kuigi aeg ei andnud siis võimalust ütelda täiega välja seda, mida ta tegelikult mõtles.

Filme tehes sai südameasjaks Eesti ajalugu. Tema meelisteema näis rahvuskommunismi paleustega igati sobivat. Nii lõi ta esiteks dokumentaali “Eelkäija” (1967) Viktor Kingissepast. Tegelikult kõneles see aga eesti revolutsionääride traagikast. Arvestades juubilari hilisemat raadiotööd, mis algas 30. III 1981 nekroloogiga vangis hukkunud vabadusvõitleja Jüri Kukele, tuleks eriliselt märkida filmi “Pööripäev” (1968) Eesti võimuhaardest 1939-1940 ja selle tegelikku pealkirja “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus juubilari hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid...” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond – pidades silmas mugavat kodumaale toimetamist – taskuformaadis raamatuiks.

Kui mitte varasemast, siis tagantjärele tarkusest on kindlasti selge, miks ta filme anastatud Eestis keelustati.

Ka suurtööks kujunev neljatunnine mängufilm, Eessaare Aadu aineil põhinevad “Lindpriid”, ei saa kompartei juhtkonna käest esitusluba. Esiteks (1969) jääb see Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääse siis enam ka parteiveteranide hukkamõistust. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati 1971 riiulile seisma ja kästi mõne aja pärast sootuks hävitada. Kolleegide abiga õnnestus film aga päästa ning 18-aastase hilinemisega Eesti TV kaudu ka laiema üldsuseni tuua. Õnneks on teda nähtud veel: alul väga piiratud arvuga kinopubliku poolt Tallinnas (1975), hiljem ka Pariisis (1989), Riias (1996) ja viimati jällegi Tallinnas (1.-2. IV 2006).

Veebruaris 1989 jõudis film niisiis Eesti televaatajani. Samal aastal linastus see ka Pariisis ja juba suurel ekraanil, vabaduse ekraanide festivali raames, tähistamaks Suurt Prantsuse Revolutsiooni. Kahtlemata olid “Lindpriid” omagi ajal euroopaliku filmikunsti läve ületamiseks valmis, aga…

“Kui film sai valmis, näidati seda kõigepealt EKP keskkomitees,” on meenutanud filmi üks osatäitjaid Ene Rämmeld. “Tean, et teiste seas olid koos vanad kommunistid Alma Vaarman, Olga Lauristin, Olaf Utt ja Vaino Väljas.” Miks nad siis filmi keelustasid? Vahest tajus mõni neist oma  seljanahaga pretsedenditut katset maha saada sõltumatu linateosega? Igatahes ootas ees vapustus. Ja sovetivõimurid tegid kõik, et see ei leiaks väljendust nendepoolsest kontrollist vaba kinoelamusena.

Järgneval poolkinnisel ja mitteametlikul linastusel (1975 TPI-s) viibinud nooruk meenutab: “Kui film lõppes, astusid kirgastunud vaatajad varatalve kirkasse öhe… Trollid ei liikunud enam. Isegi see, et seanss nii kummalisel kellaajal lõppes, oli tollal omapärane elamus…” Rämmeld ise nägi filmi teist korda alles Pariisis. Sovetivõimu põlualuse mängufilmi oli sinna hankinud tõsielufilmide autor Jean Rouch. “Isegi Fran
çois Mitterrand'i naine tuli seda vaatama,” mäletab Ene Rämmeld.

Väliselt on film improvisatsiooniline etüüdikogumik, mille kompositsioon koos teema ja vormi kriipiva sobimatusega mõjuvad kummastavalt. Lugu ise viib meid Eesti Vabariigi algaega. Otsingulise värskusega jälgib film 4 üheküla-inimest, nende saatust ja valikuid. Koorub paralleele ristiusu sünni ajaga. Eesti punaringkond on justkui algkristlaste jälitatav kogudus kusagil Rooma impeeriumis. Tööliskeldris peetav koosolek meenutab piiblitundi kaasaja lahkusuliste palvemajas. Kommunistide ninamehe hüüdnimi on Papp, kes leiab varjupaiga Kaarli kiriku tornis. Tema surm sarnaneb Lunastaja omaga. Tal on ka oma jüngrid, Juudas ja Maarja...

Mida siis linateose autor oma empaatiavõime sügavust kinnitava filmitööga saavutas? (I) Ta suutis Eessaare Aadu “Linnupriidesse” kätketud eksistentsialismi alged ideoloogiaprii täiuseni viimistleda, millega (II) muutis filmi sovetlikus paradigmas seda enamaks pühadusteotuseks. (III) Sest teosest sai mitte üksi radikaalne katsetus, vaid (IV) ka esimene professionaalne autorifilm eesti mängufilmide reas. (V) Karassev tõestas ühtlasi tõelise filmikunsti mõttetuse Eesti NSV-s!

Kuid peale novaatorluse, suurte massistseenide ja esimest korda Eestis otseheliga filmitud linateose – oli see ka arvuka loomerühmituse kauakestnud töö vili, kuhu lõppude lõpuks maeti ka hiigelhunnik rublasid. – Eesti parteitegelaste raevu võib isegi mõista! Kas ka andestada?

Eesti Telefilmi (50) ja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare (75) juubeliaasta puhul linastusid “Lindpriid” taas sel kevadel Eesti Filmi VIII Päevadel. Kohal olid filmis näidelnud Ada Lundver, Ene Rämmeld, Ago-Endrik Kerge, Veljo Tormis… Eelnevalt lubas üks kriitik sellele 35 aasta eest sündinud, aga enamuse oma eluaastaist vangis hoitud ja võõristatud filmolendile... suurt publikumenu… Ja tõesti. Publikule läks ta vägagi korda! Kumu, Kinomaja, Von Krahli ja Rahvusraamatukogu saalides 34 seansiga jooksnud festivaliprogrammis kogus “Lindpriide” kaks seanssi vaatajaid kõige enam.

Meil siin Eestis on piisavalt põhjusi olla tänulik juubilarile ja loota kauaoodatud taas­kohtumistele sünnimaal.

Rein Vanja

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

12 Detsember 2006
  Kommentaarid