www.vnl.ee Lääne-Viru maavanema Marko Torm´i kõne Eesti Vabariigi 97 aastapäeva vastuvõtul Haljala rahvamajas Head daamid ja härrad, tublid läänevirulased. Kallid sõbrad! Täna oleme kogunenud siia, Haljala rahvamajja, et tähistada oma, meie oma riigi peatset sünnipäeva. Me õnnitleme Eestit ja kõiki eestimaalasi, me õnnitleme üksteist. Täna tuletame ühiselt endale meelde, et väikerahvana on meie kohus kokku hoida ja toetada üksteist nii heas kui halvas. Alati ja pidevalt. Täna teadvustame endale taas, et elus ei ole iseenesest mõistetavaid asju. Vabadus, demokraatia, perekond, turvaline elukeskkond ja kallid inimesed sinu ümber. Mitte miski ei ole iseenesest mõistetav. Need on väärtused, mille olemasolu peame enestele teadvustama ja meelde tuletama igapäevaselt. Ka riigi, meie Eesti, 97. sünnipäeval. Milline on olnud Eesti jaoks möödunud aasta ja mis ootab meid ees? Millised sündmused nii Eestis kui väljaspool riigipiiri on kujundanud meie elu, muutnud meie vaateid, hinnanguid elule, inimväärikusele, eetikale? Millised inimesed meie kõrval ja eemal on andnud meile usku ja tuletanud meelde, et elame jätkuvalt loomult ärksas ja vaimult suures riigis? Riigis, kus sinimustvalge lehvib uhkelt Rakvere linnuse tipus ja kus veidi enam kui kahekümne aastaga saame ennast võrrelda pigem Skandinaaviaga kui teiste Kesk-Ida Euroopa riikidega. Täna räägime eestlusest, turvatundest ja Eesti ning maakonna tulevikust. Mõtleme Lääne-Virumaa inimestest. Homme annab vabariigi president siin, Lääne-Virumaal, 99´le väärt eestlasele kätte riiklikud autasud - teenetemärgid. Saame olla uhked, et taaskord on nende hulgas läänevirukaid. Sedakorda - Üllar, Pille-Riin, Viivi ja Hirvo. Oleme suuruselt viies maakond Eestis ja meil elab üle 60 000 inimese. Igal omavalitsusel ja maavalitsusel on iga-aastaselt võimalik tänada ja tunnustada oma parimaid, säravaid ja pühendunumaid. Seda öelnuna pean tunnistama, et kõrgete tunnustuse pälvijaid on alati kümnetes kui mitte sadades kordades vähem kui seda väärivaid ja südamega panustavaid inimesi. Lääne-Virukaid, kes on oma tegemistega andnud meile põhjust nende üle uhkust tunda. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on haridus, inimeste tervis ja Eesti julgeolek. Kõik ülejäänu – majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur – sõltub neist alustaladest. Haridus on alustala igale ühiskonnale ja suurepärane ning maailma suundumusi arvestav haridus peab olema meie eesmärk. Liigselt palju keskendume jätkuvalt ühetaolistele mõõdikutele õpitulemuste hindamisel. Erinevate uurimuste järgi on meie üldhariduskoolides iga viies või kuues laps erivajadusega. Ja see võib tähendada paljusid asju, alates tähelepanu ja keskendumisraskustest kuni füüsilise puude ja arenguhäireni. Kui palju suudame arvestada iga lapse erilisusega? Mil moel saame toetada meie andekate ja suurepäraseid õpitulemusi pakkuvate noorte arengut ja mis saab siis kõigist neist, kes positsioneeruvad sinna kahe keskele? Kas Lääne-Virumaal tuleb uus arenguhüpe riigigümnaasiumi või –gümnaasiumite tekkega? Kui palju neid vaja on ja kuhu? Kas Riigigümnaasiumite mudel on end meie jaoks selle lühikese ajaga juba tõestanud? Maakonnakeskus Rakvere on olnud tubli ja teinud korda kõik oma lasteaiad ja üldhariduskoolid. Oli ju just Rakvere 2012. aastal see omavalitsus, mis investeeris kõige enam vahendeid oma elanike kohta Eestis. Selle eelduseks oli euroraha ja CO2 kvootidest saadud vahendite oskuslik kasutus. Ette mõtlemine. Sarnast saavutust planeerib maakonnakeskus ka käesoleval aastal. Nüüd küsimegi: Kui langeb ära vajadus investeeringute ja füüsilise õpikeskkonna parendamiseks, siis kas allesjääv ja hariduse sisulist kvaliteeti puudutav pool on tõesti riigigümnaasiumi puhul sedavõrd parem praegusest? Ja kui räägime riigigümnaasiumi tekkest Kadrina Kooli pinnal, mis saab siis tänapäeval väga hästi toimivast Tapa Gümnaasiumist? Neid küsimusi on palju, vastuseid vähe. Haljala vald on teinud julge ja vajaliku otsuse ning andnud teada, et 2017. aastal alustab senise Gümnaasiumi asemel tööd põhikool. Rakvere Lille Kool sulges oma uksed möödunud aasta suvel. Need on muutused, mis on valulised nii meie lastele, lastevanematele, vilistlastele, õpetajatele, kogukonnale – kogu meie maakonnale. Aga need on otsused, mis praegu tehtuna aitavad meid tulevikus tugevamatena edasi. Lille Kooli lapsed saavad suurepärased tingimused kaunis ja kõikide võimalustega Porkuni koolis ja Haljala gümnasistid saavad konkurentsivõimelist haridust maakonnakeskusest. Teha on jätkuvalt palju ja julgustan siinkohal nii vallajuhte kui omavalitsuste volikogu liikmeid mõtlema alati päevateemadest kaugemale ette ning võtma vastu otsuseid, mis kõige paremini teenivad meie järelkasvu huve. Iga otsus, mida nendes valdkondades langetame on mitmetahuline ja lihtsaid või ideaalseid lahendusi on vähe. Peame tegema valikuid. Soovin sellel muutuste ajal ka jõudu meie tublidele õpetajatele, sest nende motiveeritus ja tahe ennast läbi elu arendada mängib kogu muutuste tsüklis väga olulist osa. Pedagoogi roll on tänapäeval tähtsam kui kunagi varem ja keskkond nõudlikum kui eales enne. Ka Ameerika Ühendriikide haridusspetsialistid käisid äsja uurimas meie häid PISA tulemusi ning märkisid ühe suurima riskifaktorina õpetajate üldist olukorda. Head sõbrad Spordi- ja liikumise sõbrana tahaksin panna teile südamele, et kannaksite hoolt oma südame eest. Üks kõige lihtsamaid ja mõjusamaid viise selleks on rahvasport. Rahvusvahelised terviseorganisatsioonid tunnustavad Eesti tervishoiusüsteemi, sest tegemist on teiste riikide võrdluses tõhusa süsteemiga, kuid raha selles süsteemis on alati vähem kui vaja. Maksumaksjatena pakume Eesti inimestele üsna korralikku tervishoiuteenust, kuid sisuliselt ei hoia me tervist, vaid tegeleme haiguste raviga. Suurt pilti vaadates on märksa mõistlikum tervise eest hoolt kanda ja seda saab teha erineval moel. Saame iga teise pitsi või pudeli jätta joomata või siis saame pärast pingelist tööpäeva minna koduvalla poolt ehitatud kergliiklusteele jalutama või rattaga sõitma – minna koos perega ühiselt välja. Seda tehes saaksime tubli annuse energiat juurde ja leiaksime ühise hetke meie jaoks kõige olulisematele inimestele ning samas kannaksime hoolt oma tervise eest. Juba lähikuudel on Lääne-Virumaal viimase maakonnana Eestis alustamas tegevust Punase Risti Selts. Maakonnas langetatakse otsuseid Sotsiaalministeeriumi vahendusel kaasatavast Euroopa Liidu rahastusest perearstikeskuste rajamiseks ja Rakvere Haigla aastajagu tagasi valminud uus õenduskorpus on toonud maakondlikult uut kvaliteeti nii esmatasandi tervishoidu kui valdkonda tervikuna. Nagu hariduse puhulgi on oluline rahaliste vahendite hulk, võimekus investeerida. Peamine aga, inimesed. Me räägime perearstikeskustest, aga meie perearstid lähevad ükshaaval pensionile ja uusi on peale tulemas vähe. Noored arstid soovivad ennast realiseerida välismaal või vähemalt pealinnas. Ma leian, et me ei saagi seda neile ette heita. Eesti inimesed on hääletanud selle poolt, et meil oleks vabadus liikuda ja otsida endale paremat elu. See on olukord, millega peame arvestama ja võimaluste piires looma neid motivaatoreid ja elukeskkonda, mis uusi ja kvalifitseeritud arste meie piirkonda tooks ja jätaks. Juba lähimate päevade jooksul esitame Siseministeeriumile Lääne-Virumaa jaoks olulisemate projektide nimekirja, mille eesmärgiks töökohtade loomiseks eelduste teke maakonnas. Järgmise seitsme-aastase EL rahastusperioodi peale on maakonnale eraldatud veidi enam kui 12 miljonit eurot. Seda pole liiga palju, kuid loodame, et sellega saame anda taas ühe väikese panuse, et meie piirkond oleks jätkuvalt elujõuline. Et areneksid Kunda Sadam, tekiks Võsu ja Käsmu vaheline kergliiklustee, pareneksid Tapa, Sõmeru ja Väike-Maarja asulakeskuste võimalused ja loodaks lisaks häid ja turvalisi liikumisteid, tööstusalasid ning turismiobjekte teistesse Lääne-Virumaa omavalitsustesse. Austatud läänevirulased Lubage mul riigi esindajana pöörata tähelepanu ka maakonnast ja Eestist välja, sest julgeoleku olukord maailmas puudutab kaudselt või otseselt meid kõiki. Maailmas käib võimuvõitlus, me näeme seda enda regioonis, aga ka kaugemal. Seda võib nimetada väärtuste sõjaks. Teleris kuuldu ja internetis nähtav tundub meile 21. sajandi alguses barbaarne, kohutav ja ennekuulmatu, kuid tuhandete inimeste jaoks Iraagis ja Süürias on toimuv igapäevane õudne reaalsus. Iraagile ja Süüriale sarnane väärtuste sõda käib ka Ukrainas, kus inimestel sai kõrini sellest, et nende poolt valitud inimesed tegelesid valetamise, varastamise ja kõige muuga, ainult mitte oma inimeste elujärje parandamisega. Kiievis Maidanil ebamugavusi, vangistust ja surma trotsides nõudsid Ukraina inimesed endale ja oma lastele elamisväärset tulevikku. Ukraina inimesed võitlesid väärtuste nimel, mida meie Eestis ja Euroopa Liidus peame enesestmõistetavaks. Maidanil võitsid ukrainlased lahingu oma riigi korrumpeerunud juhtkonnaga, kuid sattusid sõtta Vene riigiga. Ukraina inimeste lootus elamisväärseks tulevikuks tekitab hirmu Vene riigi valitsejates. See on hirm selle ees, et ka Vene inimesed hakkavad mässama varaste ja valetajate võimu vastu. See hirm sunnib Vene riiki tegudele, mille tulemusi me nägime reisilennuki rususid täis põllul Hrabove külas Donetski oblastis. Me oleme näinud, mida Vene sõjaväe mahitusel ja mitmel puhul ka Vene sõjaväe enda poolt on tehtud Ilovaiski surmakatlas, Donetski lennujaamas ja viimastel päevadel värskelt sõlmitud relvarahu ajal Debaltševe purukspommitatud linnas. See ei ole aga kaugeltki uus käitumine Vene valitsejate jaoks. Veidi vähem kui 7 aasta eest toimus nüüd juba vaikselt unustusse vajunud verine konflikt Venemaa ja Gruusia vahel, sest Gruusia soovis Eesti eeskujul pürgida NATO-sse. Vene riigi valitsejate jaoks on põhiväärtus jõud ja võim ning võimu hoidmine igasuguse hinnaga. Need on täielikus vastuolus väärtustega, mida peavad oluliseks läänemaailma riigid ja sealhulgas Eesti vabariik. Meie väärtustame demokraatiat ja selle kaudu inimeste õigust elule ja vabadusele. Meile iseenesestmõistetavad väärtused elus pole tegelikult iseenesestmõistetavad, eriti pole seda vabadus ja iseseisvus. Võimalus pühapäeval lastega oma kodutänaval jalutada ilma surmahirmu kartmata on meie privileeg, mida Mariupoli elanikel enam ei ole. Õigus oma kodukoha valitsejaid kritiseerida, neilt paremat elu nõuda on meie privileeg, mida Donetskis ei ole. Tuletan aga siinkohal kindlust andvalt meelde sügisel Eestit külastanud president Obama sõnad: „Kord kaotasite oma iseseisvuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi.“ Ka majanduslik julgeolek on alates viimase majandussurutise algusest kinnitunud vajadusena aina enam meie teadvusse. Me ei ole üksi. Kõik, mis toimub maailmas suurtel turgudel, mõjutab vähemal või rohkemal määral ka meid. Soovin vastupidamist meie tootjatele, kelle ees on tollipiirangute tõttu suletud suured turud või toorme hinna languse tõttu on sattunud ohtu tootmise jätkamine ja igapäevane toimimine. See kõik ohustab töökohtade säilitamist ja loomist. Riik otsib aktiivselt uusi turge, kuid tulemused ei sünni üleöö. Meie kuulumine Euroopa Liitu, euroalasse ja NATO´sse on seadnud meile suuri väljakutseid, tekitanud erinevatel aegadel sisepoliitiliselt tuliseid vaidlusi ning nõudnud välispoliitikas ka ühisossa panustamist ja järeleandmisi. Ei ole midagi erakordset selles, et soovime justkui „sealtpoolt“ saada sõjalist julgeolekut ja garantiisid, kuid 2% panustamist riigikaitsesse peame põhjendama üha uuesti ja uuesti. Ei ole midagi erakordset selles, et soovime saada uusi teid, ohutuid ristmikke ja taristu investeeringuid, kuid pelgame vastu võtta abivajajaid mujalt ja kritiseerime panustamist kriisikolletesse, tuues põhjuseks kui palju meil endal siin Eestis veel teha on. See kõik on olnud, inimlik ja tavaline. Head läänevirulased, eestlased – olgem ebatavalised! Soovin häid otsuseid meie riigijuhtidele, kes peavad üheskoos Euroopa peres otsustama, mis saab Kreekast. Kõik, meie ümber toimuv tõendab selgelt seda, et koos on raske, aga üksi on tänapäeval pea võimatu. Kallid kaaslased Täna 22. veebruaril oleme siia kogunenud, et tähistada peatselt saabuvat kodumaa sünnipäeva. Möödunud aastasse jäid eriarvamusi tekitanud ja palju kõneainet pälvinud kooseluseadus ja töövõimereform. Vaidlused ja võimalus esitada erinevaid seisukohti on samuti privileeg, mis paljudel riikidel puudub. See on demokraatia. Ees on taas ootamas valimised vabas Eestis. Just valimiste eel kipub paljudel ähmastuma piir olulise-ebaolulise ja muutuva ning jääva vahel. Ma teen siinkohal ettepaneku kõikidel Lääne-Virumaa valimisealistel inimestel valima minna. Teha seda e- või eelhääletuse vormis või valimispäeval. Kui meie president rääkis mõned aastad tagasi Eesti riigi kordategemisest riigi sajandaks sünnipäevaks, siis miks mitte ei võiks meie maakondlik kingitus olla demokraatia ja kaasatuse arendamine. Näitame, et me hoolime oma riigist ja me tahame koos otsustada - valida. Soovime anda aktiivse panuse oma kodukoha heale käekäigule. Soovime olla ebatavalised. Lääne-Virumaa ei ole ainult Lurichi, Krusensterni, von Baeri, Kreutzwaldi, Vilde ja Arvo Pärdi kodukoht. See on ka Kaljo Kiisa, Kaido Höövelsoni, Hannes Võrno, Gerli ja Tanel Padari, Ülle Lichtfeldti, Hardo Pajula, Jüri Muttika ja kümnete tuhandete teiste tublide läänevirukate kodumaakond. Meie kõikide ühine kodu, kes me panustame südamega, kasvatame oma peret ja soovime oma kodumaale õnne. Aitäh teile, Lääne-Virumaa inimesed. Palju õnne, kallis Eesti! Marko Torm Lääne-Viru maavanem * foto: Ain Liiva    25 Veebruar 2015