www.vnl.ee

Maavalla Koja avalik pöördumine: Päeval, millal süttisid tuled

Eilsel jüripäeval, maarahvapäraselt karjalaskepäeval, mälestati mitmel pool Eestis tulede ääres esivanemate kangelaslikku võitlust vabaduse ja maa eest. Tuhanded, võibolla sajad tuhanded vana maarahva mehed ja naised on ohverdanud sajandite jooksul elu selle eest, et meil täna siin oleks oma maa, keel ja meel, ja muidugi, et siin oleksime meie, põlisrahva järeltulijad, hoidmas maarahva sugu ja pühapaiku.

Eile möödus 663 aastat Harju ehk Jüriöö ülestõusust. Sadakond aastat varem olid meie esivanemad tõotanud: "Kuni on kasvõi üks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu ristiusku!". See Henriku Liivimaa kroonika vahendusel meieni jõudnud vanne kumab vastu meie suulises rahvapärimuses ja 19. ja 20. sajandi rahvajuhtide mõtetes.

Kui süütasime eile esivanemate kombel tervistava ja puhastava väega lõkked ja meenutasime nende antud vannet, kõlasid õõnsalt uudised kõikide Eesti sõdurite mälestamisest Tori kirikus ja Tallinnas Jüriöö pargis (Sõjamäe hiies).

Ristirüütlite röövvallutusega alanud okupatsioonisajanditel (1208-1918) võõraste käe läbi langenud või armetusse surutud esivanemate mälestust austades tundub meile kole ja sündmatu, et Harjumaad haaranud Jüriöö ülestõusu vabadusleegi mälestamise tõrvik süüdatakse mõnes okupantide käsul rajatud kirikus (olgu see Tori või muu) ja seejärel viiakse Eesti Vabariigi poliitilise ning sõjaväelise juhtkonna osalusel läbi kristlik teenistus taaralaste poolt kavandatud Sõjamäe hiies!

Võib aimata ja tunda, et nõukogude võimu hukatud taaralased, Eesti Vabariigi ohvitserid, ja need maarahva vanemad ja võitlejad, kes langesid oma kodu ristisõdijate eest kaitstes, vaatavad Toonelast seda kaplanite kannustusel toimuvat muistse vabadusvõitluse mälestusteenistust kurval pilgul.

Nii elavad kui lahkunud peavad kurvastusega nägema sedagi, kuidas kristlike koguduste liikmed üritavad raha võimu kasutades hävitada meie esivanemate pühasid hiisi Purtses ja Kundas. Muistsed hiied on löögi all mujalgi.

Teame, et tänased kristlikud kirikud ja nende juhid on 13. sajandil alanud okupatsioonide käigus rajatud kirikute õigusjärglased nii õpetuslikult kui kirikuvarade osas. Seega oli ja on nii kiriku katoliiklik ja õigeusklik kui hilisem luterlik haru otseselt ja aegumatult kaassüüdlane nii Jüriöö ülestõusu põhjustes kui ka hilisemas järjest raskemas rõhumises.

Niikaua, kui kirik ei ole meie rahvale osaks saanud vägivalla, kahju ja alanduste eest avalikult ja siiralt andeks palunud, nii kaua pole tava- ega sõjaväepastoritel eetilist ega moraalset õigust kiriku esindajana sõna võtta Jüriöö ülestõusu jt varasemate vabadusvõitluste tähtpäevade koosviibimistel. Nõnda ütleb meile esivanematelt päritud õiglus- ja sündsustunne.

Me ei soovi oma ajaloolistele tõsiasjadele viitava avaldusega kellelegi halba, kuid leiame, et ilma eetilise ja moraalse selguseta neis asjus ei ole võimalik külg-külje kõrval ja heal meelel osaleda taolistel rahvuslikel üritustel sõltumata meie usundilisest maailmavaatest.*

Jüriöö ülestõusu ning teiste Eesti riigi piires enne 1918. aastat langenud kaugemate sugulaste ning hõimlaste mälestamise tuled on õigem ja ausam süüdata esivanemate linnamägedel ja hiites, mitte kirikutes ega saksa, vene, rootsi jm suguvõsadele kuulunud mõisates.



Ahto Kaasik
Maavalla Koja vanem

Maarahva 10219. ajastaja mahlakuu 24. päeval
(24. 04.2006)


*Allmärkus: Eesti taarausulised, maausulised, buddistid jt saavad põhimõtteliselt osaleda ka muude uskude teenistustel, sest erinevalt juutide, kristlaste ja moslemite usutunnistusest ei ole seal käsku - Sinul ei tohi olla teist Jumalat Jahve/Jehoova/Allahi kõrval.


   24 Aprill 2006