Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.

Arvamus: VALE OTSUS

Eiki Nestor
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Meie suureks kurvastuseks ja üllatuseks jäi sotsiaaldemokraatide hääl Riigikogus hüüdjaks hääleks kõrbes füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalmaksu küsimuses. Kui Riigikogu võtab vastu seaduse, mis poolenisti läheb metsa, on tegu vale otsusega.

Sotsiaalmaksu miinimum on suurus, millelt maksab sotsiaalmaksu riik kodus olevate lapsevanemate, töötukassast hüvitust mittesaavate töötute ja ka näiteks sõdurpoiste eest. Kehtiva korra alusel on see määr miinimumiks ka füüsilisest isikust ettevõtjatele. Tõsi, nad võivad maksta sotsiaalmaksu ka kõrgema summa pealt, aga peavad seda tegema vähemalt miinimumi pealt. Näiteks aastal 2006 on selleks arvestuslikuks summaks 1400 krooni kuus ja sellelt arvutatakse 33%.

Riigi kohustus suuremaks

Riigil kindlasti ei sobi maksta sotsiaalmaksu väiksema summa pealt, kui ta seda väikeettevõtjalt nõuab. Aga keegi ei keela ju riigil maksta sotsiaalmaksu kõrgema summa pealt. Riigipoolse kohustuse suurendamine järgmisest aastast 2000 kroonini on igati vajalik samm ja otsus võinuks olla veelgi julgem. Selle summa suurenemine aastaks 2009 4000 kroonini on ka vajalik. Sellest võidavad nii ravikindlustus kui pensionikindlustus ning inimesed, kelle eest maksu makstakse. Sama kiire tõus pole aga kindlasti jõukohane paljudele füüsilisest isikust ettevõtjatele. Sisuliselt toimub miinimumkohustuse osas kolmekordne tõus.

Sotsiaaldemokraatide ettepanek valitsuse poolt esitatud eelnõusse oli lihtne – tõsta riigi poolset kohustust kiiremini, kui väikeettevõtja oma. Küsimus on ju selles, et väga suur osa füüsilisest isikust ettevõtjatest ei ole saanud seda staatust heast tahtest ise enda soovil. Siinkohal panevad mind eriti imestama Tööandjate Keskliidu karmid seisukohad ja hinnangud. Nad teevad näo, nagu ei teaks, kuidas inimestest FIE-d on saanud. Heast tahtest füüsilise isikuna alustanutest on juba paljud moodustanud osaühingud, sest selline majandamise viis on päris mitmel põhjusel neile otstarbekam.

Tegelikus tööelus on aga hulgaliselt näiteid, kus töölepingu alusel töö tegemine on muutunud muu tsiviilõigusliku lepingu alusel töötamiseks. Kui nüüd ettevõtja maksis varem töömehele näiteks 10 000 krooni kuus palka, siis oli ta kohustatud tasuma ka 3300 krooni kuus sotsiaalmaksu (nii suured numbrid on lihtsuse huvides, palun mitte pahandada). Kui nüüd inimene “vabal tahtel” sunniti FIE-ks, siis tööandja enam 3300 krooni kuus sotsiaalmaksu maksma ei pea ja see kohustus lasub sisuliselt FIE-l endal. Kas me tõesti usume, et valikute tegemisel tänase toimetuleku ja tulevase pensioni suuruse vahel suudavad inimesed teha niivõrd kaugeleulatuvaid otsuseid?

Maksmine maksja mure

Ravikindlustuse olemasolu on paljudele tähtsam, kui raha, mida haigeks oleku ajal makstakse. Täna valibki FIE-ks sunnitu sageli miinimummäära ja maksab 1400 krooni kvartalis, kuigi varem maksti ülaltoodud näite puhul tema eest 9900 krooni kolme kuu jooksul. Ta kaotab haigusrahades ja tulevases pensionis, aga põhjendus mis öeldakse on ka inimlikult arusaadav – elada on ka vaja. Ma tõsiselt kahtlen, kas sundkorras ettevõtjaks saanu sai oma endiselt tööandjalt seejuures ka teada, et sotsiaalmaksu maksmine on tema enda mure. Sageli tekkis see tarkus hiljem, kui arstiabi vaja läks ja selgus, et oleks ise pidanud ennast kindlustama.

Tööandjate Keskliidu nutulaul on küll kohatu. Töötajate sundimine FIE-ks vähendas nende sotsiaalseid kohustusi ja nüüd pahandada, et miks need FIE-d samas ulatuses tööandjate kohustusi täita ei taha, ei ole soliidne. Miks nad peaksid oma sissetuleku arvel neid kohustusi täitma?

13 Detsember 2006
  Kommentaarid