Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.
Vabariigi President Lennart Meri Riigikogus 8. oktoobril 2001

Lugupeetav valitud president,
lugupeetavad Riigikogu esimees, Riigikogu,
diplomaatiline korpus, valitsus ja
ennekõike mu kallid kaasmaalased siin
ja valdades ja mitme-setme mere taga!


Kui ma eile õhtupoolikul oma esimese lahkumiseelse intervjuu andsin, valitses maailmas veel suhteline rahu. Kui ma järgmise intervjuu andsin, käis juba sõda.

Enesestmõistetavalt puudutab see ka Eestit. Mitte selle kaudu, et meil oleks põhjust oodata rahvusvahelise terrorismi ja tema organisatsiooni, al Queada rünnakut. Seda mitte. Eesti töötab rahulikult edasi. Kuid moraalselt ja juriidiliselt puudutab eile kell 18.30 Eesti aja järgi puhkenud sõda meid küll. Mul on kahju, et pean oma ametivolituste üleandmise päeval, oma ametis
püsimise viimasel tunnil aega võtma ja ette lugema Balti Harta järgmised read, millele on alla kirjutanud Ühendriikide, Eesti, Läti ja Leedu president. Need kõlavad järgmiselt: "Osapooled peavad omavahel ning ka teiste riikidega nõu juhul, kui üks osapooltest tajub, et tema territoriaalset terviklikkust, iseseisvust või julgeolekut ähvardab oht või riskiolukord. Osapooled kasutavad niisugusteks nõupidamisteks bilateraalseid
ja multilateraalseid mehhanisme."

Mu daamid ja härrad, Eesti teab, mida tähendab oht julgeolekule ja oht territoriaalsele terviklikkusele. Pärast sõjategevuse algust saatsin eile õhtul USA president George Bushile kinnituse, et Eesti on oma kohustustele truu ning Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased võivad arvestada meie
väikeriigi toetust ka selles sõjas - mis ei ole NATO sõda -rahvusvahelise terrorismi ja julgeoleku õõnestajate vastu. Kogu demokraatlikus Euroopas
suurendatud valmisolek sisemise julgeoleku ja kaitse tugevdamiseks on ka Eesti rahvusvaheline kohustus ning samas ja ennekõike sisepoliitiline
kohustus, mis tagab meie kodanikele julgeoleku ja kaitse Eesti külas ja linnas, Eesti maanteedel ja tänavatel. Sarnase kinnitusega olen öösel
pöördunud ka Ameerika Ühendriikide lähimate liitlaste, Briti peaminister Tony Blairi ja Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci poole.

Lubage mul selle ootamatu, kuid paratamatu sissejuhatuse järel tulla päevakorrapunktide juurde, mis on seotud ametivolituste üleandmisega
vastvalitud presidendile Arnold Rüütlile. Ka siin olen sunnitud kõigepealt suure rahuldusega märkima, et ühe riigipea lahkumine ja uue riigipea ametisseastumine, mis on ju pidulik ja tavatu sündmus, ei ole vähimalgi määral halvanud riigikaitse kõrgema juhi ning kaitseväe täpset koostööd. Selle eest tahaksin eriliselt tänada ja esile tõsta kontradmirali Tarmo Kõutsi. Edasise tegevuse korraldamine jääb juba president Arnold Rüütli, kaitseväe juhataja ja valitsuse õlgadele. Luban endale vaid meelde tuletada, kuivõrd tähtis on pingelistes olukordades, kõnelemata kriisidest rakendada põhimõtet: üks president korraga.

Üldisemalt kõneldes tahaksin taas osutada, et Eesti on nii pindalalt kui rahvastikult väike riik ja Eesti eneseteostus ja eesmärgid on ennekõike ja
paratamatult moraalset laadi: Eesti on piirkond, kus eestlased on suutnud püsima jääda enamasti ebasõbralikus maailmas ning olles küll osa Euroopat,
on meid enam kui kord püütud Euroopa küljest lahti kiskuda. Kuid just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus.

Olles väike, on Eesti üheaegselt vana maa ja noor riik. Eestlaste ajalugu ulatub minevikku üle viiekümne sajandi, Eesti riik ulatub minevikku aastani
1918. Me võime tagasi vaadata korduvatele katsetele murda või eitada Eesti riigi järjekestvust, kuid ükski neist katsetest ei ole õnnestunud. Sellest
tohime ja peame järeldama, et võime enesekindlalt edasi liikuda tulevikku.

Meie moraalsed ootused on ulatuslikud, kuid meie võimalused on piiratud. Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu. Eesti riik ei tohi teha
vigu ja Eesti rahvas ei tohi teha vigu. Kui suurriigid teevad vigu, kannatavad teised sageli enam kui suurriigid, - vähemasti lühiajaliselt.
Eesti on püsima jäänud, sest ta ei ole teinud liialt vigu. Kuid läbipõimunud ehk globaliseerunud maailmas me peame hoolt kandma, et me vigu ei teeks üldse.

Mida ma sellega tahan öelda?

Esiteks peame hoolitsema, et Eesti rahvas püsiks. Peame kaitsma oma keelt, - ennekõike poolharitlastest tõusikute eest ja peame süvendama lastes meie mineviku ja kommete mõistmist. Mitte mineviku nimel, vaid selle nimel, ete
meie minevik, meie kokkupuuted totalitarismiga, meie tapetud, vangistatud ja küüditatud, lühidalt, meie ajalooline kogemus on tänapäeval demokraatliku maailma ühisväärtuste alusmüür.

Sellele alusmüürile ehitamegi oma ühist tulevikku kindlas teadmises, et totalitarismi õudused kaoksid jäädavalt.

Edasi. Peame kõik endast oleneva tegema, et oleksime tugevasti juurdunud Euroopas. Euroopa ei ole karneval ega õllepidu, Euroopa on ennekõike Ateena, Rooma ja Jeruusalemma kiirgus, mille väärtusi tuleb kaitsta maailmas, mis on
astunud kolmandasse aastatuhandesse.

Ja lõpuks: need eesmärgid olgu tasakaalus. Meie hulgas on neid, kes tahaksid olla eurooplased, olemata eestlased. Ja on kahetsusväärselt ka neid, kes tahaksid olla eestlased, olemata eurooplased. Esimesed neavad meid silmitusse tulevikku; ja teised neavad meid oludesse, millel ei saagi olla
tulevikku.

Niisiis on väikeriigi poliitika kunst, mille võti on tasakaal. Tasakaal ei ole fatalism. Tasakaalu eest tuleb tasakaalukalt võidelda. Tuleb ühtaegu
näha nii tulevikku, olevikku kui minevikku, kust ammutame kogemusi ja näeme ka vigu. Need inimesed, kes on meile pärandanud iseseisva Eesti, kandsid Homerose suus nimetust "vaikiv enamus" ja nende kohta arvati, et nad jälgivad elavaid. Olen püüdnud Eestit teenida teadmises, et kõik silmitud
põlvkonnad minevikust meid jälgivad ja - annaks jumal! - meiega koos vahel - kas või harva - ka rõõmu tunnevad. Mul on olnud üks eelis - mu vanemad ja mu elukäik on mind hakanud väga noorelt koolitama. Mõnda aega oli see eelis ka puudus, - mõnele ma olin võõras, mõni ei saanud minust aru ja mõni, kahtlemata, ei saagi minust mitte kunagi aru saama. Aga see kõik on minevik. Praegu on mul parasjagu aega teile kõigile öelda tänu hea koostöö eest, mis on Eestist teinud maailmas juba tuntuma riigi. Tahaksin tänada kõiki siinviibijaid, kõiki valitsusi, kõiki kõrgemaid riigiametnikke, mu häid kolleege välismaalt ja muidugi mõista mu perekonda. Ka riigipeal on raskeid aegu, ja siis on tema sõnatuks toeks üksmeelne ja mõistev perekond. Praegu on aeg õnnitleda ametisse astuvat Arnold Rüütlit, Eesti Vabariigi 17.riigipead ja kolmandat presidenti, kes jääb hoidma meie riigi järjekestvust ja head nime. Ma tahan teda südamest õnnitleda ja teie kõigi nimel kinnitada, et Eesti rahvas toetab teda lugupidamisega, truudusega ja armastusega. Palju õnne härra Vabariigi President Arnold Rüütel!

Ja lõpuks: mul on hea meel teile teatada, et oleme president Arnold Rüütliga arutanud põhiseaduse niisugust menetlust, mis annaks rahvale õiguse riigipead otse valida. Minu kahe ametiaja üheks kõige olulisemaks ülesandeks on olnud põhiseaduse kaitsmine. Olen teda kaitsnud päevapoliitiliste muudatuste eest ja rääkinud, et põhiseaduse kestmine ise on väärtus omaette. Ma olen kaitsnud põhiseadust väärtõlgenduste ja formalismi eest. Kuid täna kõnelen kui ametist lahkuv riigipea. Täna õhtust alates olen lihtsalt president, mitte Vabariigi President. Riigipea lahkumine poliitikast annab talle ainulaadse võimaluse. Võimaluse ja ka kohustuse kõnelda erapooletult ja ka astuda samme, mille erapooletus on väljapool kahtlust. Seepärast algatan täna siin põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, millel on kaks eesmärki: Esiteks, presidendi otsevalimised. Loodan, et aastal 2006 valitakse Vabariigi president otse Eesti Vabariigi kodanike poolt. Teiseks, Põhiseaduse Kohtu loomine. Eesti Vabariik vajab organit, kellel oleks põhiseaduse lõpliku tõlgendamise õigus. Kellel oleks õigus lõplikult lahendada näiteks valitsuse ja parlamendi vahelised vaidlused või presidendi ja parlamendi vahelised vaidlused. See institutsioon võtab ka ohu, et mõni võimukas peaminister, parlamendi liider või president hakkaks endale ahmima võimu, mis talle põhiseaduse järgi ei kuulu. Põhiseaduse Kohus looks selle tasakaalu, mida Eesti Vabariik toimimiseks vajab.

Mul on hea meel, et valitud president Arnold Rüütel on toetanud minu kavatsust algatada enne ametist lahkumist põhiseaduse muutmine.

Austatud Riigikogu esimees, ma algatan põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Teie käes on hetke pärast seaduseelnõu, mis annab Eesti rahvale õiguse, mis on enamusel demokraatlikest Euroopa rahvastest. Menetlege seda jõudsasti.

Härra president Rüütel, Eesti rahvas õnnitleb teid! Mu kallis Eesti rahvas, ma tänan teid!
08 Oktoober 2001
  Kommentaarid