Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.
MTÜ Loodusajakiri uudiskiri 28.06.2005

Uudistaja 28.06. 2005

UUDISED

Eesti Metsa suvenumber: mis on säilikpuu ?

Metsakasvatajaid peetakse üldiselt konservatiivseiks.
Teatavat pikameelsust ja stoilisust kätkeb juba
metsakasvataja ameti eripära. Teisalt peab metsandus oma
ajaga kaasas käima ja läbi tegema teatud muutusi.
Nõue kehtib ka metsandusliku terminoloogia kohta. Juba mõnda
aega kasutavad meie metsanduse ja looduskaitse praktikut
terminit säilikpuu. Kahtlemata on säilikpuu ilus eestikeelne
sõna. Võib-olla ongi kogu häda selles, et sõna on liiga ilus.
Igatahes on seda pruukima hakatud õige vastakates
tähendustes. Osa asjaosalisi kinnitab, et säilikpuu on
tarbepuu, mida hoidutakse raiumast eesmärgiga saada edaspidi
jämedat sortimenti. Teine osa on veendunud, et säilikpuud ei
ole ette nähtud mitte kunagi raiuda ja tema ülesanne on
suurendada looduslikku mitmekesisust metsas.
Artiklis “Segadus termini säilikpuu ümber” tõstatatakse
terminiprobleem, pakutakse erinevate autorite kommentaare ja
kutsutakse lugejaid üles avaldama oma arvamust. Eesti Metsa
suvenumbrist saab veel lugeda usutlust erametsaomanik Ando
Eelmaa tegemistest. Ülevaate ajakirja Eesti Mets
teisenemisest viimase 15 aasta jooksul annab Toivo Meikar.
Sellest, kuidas uudsed biopreparaadid mõjuvad meie mändide
vanale vaenlasele männikärsakale, kirjutab hiljuti
doktorikraadi kaitsnud Ivar Sibul. Meie metsaputukate
uurimise klassik Kaljo Voolma arutleb tänavuse suurtormi
järgse üraskirüüste ohu üle. Looduskaitseteadlane Asko Lõhmus
selgitab oma kirjutises, miks peaks Eesti metsadest olema
2010. aastaks kaitse all 10%. Lisaks saab lugeda metsanduse
rollist tööandjana, kuuskede kasvukiiruse prognoosimisest,
kroonikat ja palju muud.
Hendrik Relve

Kuhu peita süsinik?

Süsihappegaasi müümine ühelt rahvalt teisele on sama tore
idee nagu igavese jõumasina ehitamine. Kusagile tuleb õhku
paisatav süsihappegaas ju ometi panna, et see Maa
temperatuuri liiga kõrgele ei tõstaks. Muuseas, apelsine me
Eestis kasvatada ikkagi ei saaks. Keskmise temperatuuri tõus
võib tähendada hoopis temperatuuri langemist põhjapoolkeral.
Niisiis. Tuleb mõtelda selle peale, kuhu õhkupaisatav
süsihappegaas kokku koguda. Selleks pakub Princetoni ülikooli
teadlane Robert H. Socolov ajakirjas Scientific American
välja, et süsihappegaas korstna otsas kokku koguda, kokku
pressida ja siis umbes kilomeetri sügavusele maa alla suruda.
Kogu selle tegevuse tulemusena kallineks USAs söest toodetud
elektri omahind 50 protsenti, neljalt sendilt kuue sendini
kilovatt-tunnist.
Elektrijaamades selliseid tempe veel ei tehta, küll aga siis,
kui maagaasist süsihappegaas eraldatakse, nii nagu näiteks
Alþeerias, kus see tõepoolest kahe kilomeetri sügavusele
poorsetesse kivimitesse pumbatakse. Lennukaid mõtteid on
teisigi, nii nagu näiteks süsihappegaasi pumpamine
ookeanipõhja sügavustesse.
Uudistaja


Vaalakaitsjad said oma tahtmise

Vaatamata Jaapani tugevale survele jättis Rahvusvaheline
Vaalapüügikomisjon oma juuni lõpul Lõuna-Koreas toimunud
aastakoosolekul vaalapüügi senised piirangud kehtima. Jaapan
üritas saada otsuse muutmise taha enamiku komisjoni 66
liikmest, ent Austraalia, Uus-Meremaa ja Ühendkuningriikide
rõõmuks asi siiski nõnda ei läinud. Sellest hoolimata teatas
Jaapan, et suurendab kääbusvaalade “teaduslikku püüki”
kahekordseks, 935-ni. Samuti kütitakse 50 küürvaala ja 50
heeringvaala, kes on kuulutatud ohustatud liikideks. Osadele
teadlastele pole päris selge, kui teaduslikult olulist
informatsiooni sellisest vaalapüügist saadakse.
Allikas: New Scientist


Haiuimesupp jääb ära
Walt Disney kompanii andis lõpuks järele keskkondlaste
survele ning ei paku oma Hong Kongis avatud Disneylandis
haiuimesuppi. Seda loodeti serveerida alates 12. septembrist
toimetatavatel uhketel pulmadel.
Allikas : New Scientist


Kaitsealade võrgustiku suurenemine liike ei säilita

Soome teadusühingute ajakirja “Tietessa Tapahtuu” viimane
number avaldas huvitava ja õpetliku artikli, kus Helsingi
ülikooli ökoloog Atte Moilanen arutleb selle üle, kui
tõhusalt maailma kaitsealad ikka liike säilitavad.
Üks maailma kaitsealade võrgustiku suurendamise põhjendusi on
liigirohkuse säilitamine võimalikus kliimamuutuvas maailmas.
2004. aasta andmetel on maailmas 104 791 kaitseala. Viimase
35 aastaga on kaitsealade kogupindala suurenenud 3 miljonist
30 miljoni ruutkilomeetrini, nõnda et praegu kaitstakse 12
protsenti Maast. Kuid kui asja täpsemalt vaadata, siis on
suurimad kaitsealad kas jäämeredes, tundrates, kõrbetes või
muudel inimesele kõlbmatutel aladel. Maailmamerest on
kaitstud vaid pool protsenti, ja see asub peamiselt
Austraalia Suurel Vallrahul ning Havai saarte ümbruses.
Kaitsealasid hakati tegelikult rajama kas siis loodusilu
säilitamiseks või jahipidamiseks. Nüüd on ideoloogia muutunud
liikide elupaikade säilitamiseks. Kas aga kaitsealad suudavad
neid säilitada? Biogeograafia põhitõe kohaselt on liikide
arvukus sõltuvuses elupaiga pindalast – mida suurem on
pindala, seda enam seal liike elab. Maailma loodusmaastiku
malelauastumine toob endaga kaasa ohu liikide säilimisele.
Kuid keegi ei oska öelda, kui suur see oht on. Moilanen toob
näiteks möödunud aastal ajakirjas Nature avaldatud artikli,
milles suur seltskond teadlasi jõudis järeldusele, et lähema
poole sajandi jooksul väheneb liikide arv 9 kuni 58
protsenti. Lähtetingimused on nõnda ebatäpsed, et täpsemalt
ei saagi midagi kosta. Nii näiteks ei ole siiani ka kindlat
ennustust, kui palju siis ilmastik soojeneb. On see üks, kaks
või neli kraadi.
Kui uurida fossiile, siis võib märgata, et küllaltki suurte
ilmastikumuutustega suutis minevikus kohaneda küllalt palju
liike. Lõpuks surid nad muidugi välja, kuid see on maailma
elustikus loomulik nähtus. Ja ei jäägi teadlastel muud üle,
kui loota, et kaitseala populatsioon sobindub oma elupika,
nõnda et suudab seal toimida. Kuid kui mõtelda
tulnukasliikide levikule ja sellele kummalisele nähtusele, et
need kohaliku elustiku vahel tasakaalust välja löövad, pole
siingi midagi selget. Loetagu kasvõi biogeograafiast eesti
keeles avaldatud raamatut., David Quammeni “Dodo laulu”.
Allikas: Teitessa Tapahtuu 4/2005


UUDISTAJA SOOVITAB

Avati Peipsi muuseum

Möödunud nädala neljapäeval avati Kallastes Peipsi
püsinäitus. Peipsi Koostöö Keskus, Kallaste linn ja Studio
Viridis on valmis saanud "Järve Elu Toa" esimese etapi, mis
kajastab järve loodust. Teine, edaspidi ehitatav järk, on
kavandatud teemal "Järv ja inimene". Järve Elu Toas
eksponeeritakse kõiki Peipsi kalu (kokku 35 kalajäljendit)
ning suurt osa põhjaloomastikust, taimsest ja loomsest
hõljumist ning suurtaimedest. Näitust ilmestab ka suur
interaktiivne Peipsi makett, kus on näha Ida- ja Lääne-
Peipsimaa loodus- ning kultuuriväärtused.
Väljapanek asub Kallaste Linnavalitsuse hoones Keskväljak 1
ning jääb kõigile huvilistele avatuks tööpäeviti kl 10 -- 16.
Allikas: Studio Viridis


Jalgrattamatkajad sõidavad Läti kangelase jälgedel

Huvilisi oodatakse osalema Läti-Eesti ühisprojektis “Jäljed”.
See on jalgrattamaraton Läti rahvuskangelase Baronsi radadel
ja saab 7. -- 20. juulil 2005 teoks marsruudil Tartu --
Otepää -- Valga -- Sigulda -- Riia -- Strutele -- Dundaga.
14 päevaga tutvutakse Eesti ja Läti kauni looduse ja
vaatamisväärsustega. Õhtuti on kultuuriprogramm, milles on
võimalus aktiivselt osaleda. Üritus toimub esmakordselt ja
osaleda võib ka üksikute päevade kaupa. Kuna osavõtumaksu ei
ole, siis maratoni tavateenuseid ei pakuta. Kindlasti on
olemas aga saateauto, mis vajadusel aitab.
"Jäljed" on Läti projekt, mille peamine eesmärk on muuta
inimeste suhtumist enda ja ümbritseva keskkonna suhtes.
Kriðjânis Barons (1835-1923) oli Läti ärkamisaja tegelasi,
kes kogus ja süstematiseeris läti rahvalaule.
Eestipoolsed partnerid on Tartu Linnavalitsus, Tartu
Keskkonnahariduse Keskus, Eestimaa Looduse Fond, Tartu
Üliõpilaste Looduskaitse Ring ja Eesti Spordimuuseum.
Lisainfo http://www.teec.ee ja kersti.sogel@teec.ee , 7366 120.


KIIRKOMMENTAAR

Loodus tegutseb omasoodu

Juuni lõpul avaldas kaks olulist uudistekanalit uusi teateid
Põhjamere võimaliku tuleviku kohta. Nature refereeris
Science´it, kus kirjutati sellest, kui palju Põhja-Atlandi
ookean viimase 40 aasta jooksul magedamaks on muutunuid. Asi
pole selles, et keegi merevett jooma kipuks, vaid asjaolus,
et magedam vesi võib sassi ajada Põhja-Atlandi hoovuste
süsteemi, nõnda et külm tihedam vesi sügavamal lõuna poole ei
liigu ja sealt soojemat vett asemele ei tule. Samas
kinnitasid Norra teadlased, et 1960. aastatel lõpetas mage
vesi oma teekonna kaugetel polaaraladel ja hoovusi ei
mõjutanud. Igal aastal saab ookean juurde 100 kuupkilomeetrit
magevett -- vihmast, jõgedest ja sulavast jääst.
Uudisteagentuur AlphaGalileo aga avaldas Edinburghi ülikooli
teadlaste uurimise tulemused, mille kohaselt globaalne
soojenemine muudab kliima põhjapoolkeral hoopis külmemaks.
Olles uurinud Patagoonia liustike 25000 aastast ajalugu,
märkasid teadlased, et ajal, mil Patagoonia jääliustikud
suurenesid, põhjapooluse lähedased liustikud hoopis vähenesid
ja vastupidi.
Nii et võta või jäta, selget sotti ikkagi Maa kliimast ning
selle võimalikest muutustest ei ole. Mis tähendab, et tuleb
rahulduda olemasoleva ilmaga.
Tiit Kändler
04 Juuli 2005
  Kommentaarid