Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.
Taustainfo USA mittetunnustamispoliitika 65. aastapäevaks

VABARIIGI PRESIDENDI KANTSELEI
AMETLIK TEADE

Kadriorus 22. juulil 2005

Taustainfo USA mittetunnustamispoliitika 65. aastapäevaks

23. juulil 2005 möödub 65 aastat sellest, kui Ameerika Ühendriikide
riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles tegi avalduse, kus astus vastu
Balti riikide annekteerimisele ja inkorporeerimisele Nõukogude Liidu poolt.
Seda avaldust tehes toetus Welles nn Stimson’i doktriinile - USA
välispoliitikas alates 1932. aastast kehtinud seisukohale mitte tunnustada
jõuga teostatud riikidevahelisi territoriaalseid muudatusi.
Avaldus ilmus Riigidepartemangu ametlikus bülletäänis 27. juulil 1940 (The
Department of State Bulletin, July 27, 1940. Vol. 111: No. 57, page 48) ning
kutsus esile Nõukogude Liidu esindajate poolt kiired vastuväited, mida on
käsitletud Sumner Welles’i memorandumis 27. juulist 1940. Eesti keeles on
avaldus ja memorandum ilmunud varem Eesti Riigiarhiivi ja TA Ajaloo
Instituudi poolt 1991. aastal välja antud dokumentidekogumikus
“Baasidelepingust anneksioonini”.
Sumner Welles’i avaldusele tugines Ameerika Ühendriikide
mittetunnustamispoliitika läbi külma sõja aastate kuni Balti riikide
taasiseseisvumiseni. Selle poliitika põhimõtete kehtivust kinnitas USA
Kongress oma resolutsioonis 14. juunil 2000 (vt
http://estonia.usembassy.gov/resolution2.php).
Vt ka Eesti Vabariigi Välisministeeriumi lühiülevaadet
mittetunnustamispoliitika ajaloost -
http://www.vm.ee/eng/kat_176/2136.html.
Sumner Welles (1892-1961) oli diplomaadina Ladina-Ameerika spetsialist, kes
mängis USA suursaadikuna Kuubal olulist rolli 1933.-34. aastal saareriigis
toimunud võimuvahetuse juures. Töötades aastail 1937-1943
aseriigisekretärina, oli ta president Franklin D. Roosevelt’i
perekonnatuttavana riigipeale välispoliitiliseks nõuandjaks. Welles tegeles
aktiivselt sõjajärgse maailmakorra planeerimisega, mistõttu tema ideedel oli
oluline roll hiljem ka ÜRO loomisel. Ajaloolaste poolt on avaldatud
arvamust, et pärast Welles’i lahkumist Roosevelt’i administratsioonist
tugevnes presidendi välispoliitikas mõnevõrra pragmaatilisem hoiak, mille
üheks väljenduseks olid järeleandmised Stalinile - “katse ohverdada vabadus
stabiilsuse eest” (tsiteerides president George W. Bush’i kõnet Riias 7.
mail 2005).
Sumner Welles’i tegevusest välispoliitikas vt
<http://www.gutenberg-e.org/osc01/>.

“USA riigisekretäri kohusetäitja avaldus
23. juuli 1940

Viimaste päevade alatud võtted, mille tagajärjel kolme Balti riigi - Eesti,
Läti, Leedu - poliitiline sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus
plaanipäraselt hävitati ühe nendest võimsama naaberriigi poolt, on kiiresti
jõudmas lõppeesmärgini.
Päevast, mil nende riikide rahvad esmakordselt saavutasid oma iseseisvuse ja
demokraatliku valitsemisvormi, on Ühendriikide rahvas jälginud sügava ja
poolehoidva huviga nende imetlusväärset edusamme omariikluse kujundamisel.
Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ühendriikide rahvas on röövelliku
tegevuse vastu, sõltumata sellest, kas seda viiakse ellu jõuga või jõu
ähvardusel. Niisamuti on Ühendriikide rahvas vastu ükskõik kui võimsa riigi
mistahes vormis sekkumisele teise suveräänse riigi siseasjadesse, ükskõik,
kui nõrk see riik on.
Need põhimõtted moodustavad aluse, millel rajanevad Uue Maailma 21 sõltumatu
vabariigi vahel kehtivad suhted. Ühendriigid lähtuvad ka edaspidi nendest
põhimõtetest, sest ameerika rahvas on veendunud, et kui rahvastevahelistes
suhetes ei valitse neid printsiipe sisaldav doktriin, siis mõistuse ja
õigluse reeglid ning seaduslikkus - teiste sõnadega kaasaegse
tsivilisatsiooni alused - ei saa jääda püsima.”

Avalduse originaal inglise keeles - vt
http://estonia.usembassy.gov/sumnerwelles.php


“USA riigisekretäri kohusetäitja memorandum
27. juuli 1940

Täna hommikul külastas mind Nõukogude suursaadik [Konstantin Umanski] minu
palvel. [- - -]
Siis ütles suursaadik, et ta sooviks väljuda mõneks minutiks oma ametlikust
rollist ja rääkida minuga isiklikult. Mina ütlesin, et see teeks mulle
rõõmu. Siis ta väitis, et minu poolt kolm päeva tagasi tehtud ametlik
avaldus, mis käsitles Nõukogude aktsiooni kolme Balti Vabariigi vastu, oli
suurendanud Nõukogude Venemaal Ameerika Ühendriikide vastaseid meeleolusid.
Seda avaldust peeti tema valitsuse poolt äärmiselt solvavaks ja fakte
moonutavaks. Suursaadik jätkas, et selline Nõukogude aktsioon oleks pidanud
saama Ameerika Ühendriikide aplausi osaliseks, kuna see hävitas “fašismi”
eod kolmes Balti vabariigis ning andis nende riikide kannatavatele
inimestele võimaluse saada Nõukogude valitsuselt varju ja kaitset, mille
tulemusena nad saavad tundma liberaalse ja sotsiaalse valitsuse hüvesid.
Mina väitsin, et minu poolt tehtud avaldus kujutas endast Ameerika
Ühendriikide valitsuse ametlikku seisukohta ja et minul ei ole võimalik seda
küsimust suursaadikuga arutada. Ma ütlesin, et USA valitsuse poliitika on
tuntud kogu maailmas vastuseisvana jõu kasutamisele ja domineerimisele
vabade ja sõltumatute inimeste suhtes. Nii kaua, kui püsib selline USA
administratsioon, ei jäta ta kunagi protesteerimast sedaliiki
agressiooniaktide vastu.
Suursaadik katkestas mind, öeldes, et talle näib, et mina panen
samale pulgale balti rahvaste vabatahtliku asumise Vene dominiooni alla ja
Saksamaa sõjalise invasiooni ja okupatsiooni Lääne-Euroopa väikeriikides.
Mina ütlesin, et suursaadiku poolt viidatud avalduses olin ma
selgelt öelnud, et meie ei näe printsipiaalset erinevust nende kahe sündmuse
vahel. Edasi ütlesin ma, et selle küsimuse arutelu jätkamisel ei ole mõtet
ja et oleks parem suursaadikule ja minule pidada seda küsimust selliseks,
kus meie arvamused lähevad lahku.”


Presidendi kantselei avalike suhete talitus
22 Juuli 2005
  Kommentaarid