Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.
teadus.ee nr 63

nädal.mõttes

“Sa oled jõudnud sellesse ikka ja mõtled, et olen ikka veel
elus, kui mõned sõbrad ei ole, ja küsid endalt: “Miks olen ma
siin? Mida ma peaksin tegema?” See see ongi.”
Queeni kitarristi Brian May põhjendus, miks ta hakkab jälle
astrofüüsikuks.


nädal.pildis

Brian May avaldas raamatu universumi ajaloost. Queeni
juhtivkitarrist Brian May avaldas paari nädala eest
populaarteadusliku raamatu. “Bang! The Complete History of
the Universe” on kirjutatud kahasse kosmoloogide Patrick
Moore´i ja Chris Lintott´iga. May on hariduselt astrofüüsik,
ent jättis oma doktoritöö noriva juhendaja tõttu 1969. aastal
pooleli. Nüüd kavatseb ta selle lõpetada. Töö käsitleb
kummalist nähtust Päikesesüsteemis, sodiaagitolmu, mis ümber
Päikese ringleb. Seda võib vahel näha ka palja silmaga – osa
mustast taevast tähtede vahel on eredam kui muu, sest sealt
peegeldub päikesevalgus. Tõuke doktoritöö lõpetamiseks andis
ta kunagine kolleeg, professor Francisco Sanchez, kelle May
oma muusikali “We Will Rock You” esietendusele Madridis
kutsus.
Allikas: New Scientist, 14. Oct 2006.

nädal.arvus

Parim sukelduja imetajate seas on nokisvaal.
Suurim sügavus – 1882 meetrit.
Suurim kestvus – 85 minutit.
Elab Vahemeres. Jahib suuri sügavikus elavaid kalmaare.
Allikas: New Scientist, 28. Oct 2006.

täna.kavas

Geneetika: Mesilase genoom teada.
Psühholoogia: Kuidas lõhnab õnn.
Füüsika: Valguse ja aine koostöö.
Lugemisvara: kunst.ee kaotab piire.
Julge küsimus: Lennuk liikuval lindil.

to.imetaja

TAEVANE MINEVIK

Mitmesuguste kolimiste, puhkuste ja tormide läbi on teadus.ee
mõni nädal jäänud toppama. Kuid nüüd on tuul jälle tiibades.
Mis vahepeal on olnud tõeliselt huvitavat, küll see kerkib
jälle esile.
Kui me vaatame meetri kaugusel olevasse peeglisse, siis
näeme ennast sellisena, nagu olime kuue nanosekundi eest.
Just niipalju võtab valgusel aega jõuda meie näolt peeglini
ja sealt tagasi meie silmisse. Kunagi ei näe me end
sellisena, nagu oleme just praegusel hetkel. Tõstes pea
taevasse, näeme, milline oli universum minutid, aastad,
aastakümned, miljonid ja miljardid aastad tagasi. Me ei saa
võibolla kunagi teada, milline on universum just praegu, sel
hetkel.
Ometi ei peata see inimest, kes ikka püüab aeg-ajalt vahtida
oma ninast kõrgemale, oma nabast sügavamale. Eks teadus.ee
püüa siis ka edaspidi sedasama teha.
Tiit Kändler


vänge.lugu

HOOLSA MEEVALMISTAJA GEENID

Kodumesilane on kolmas putukas, kelle genoom on nüüd
järjestatud. Tulemuse avaldas ajakiri Nature oma 26. oktoobri
numbris. Enne mesilast järjestati äädikakärbse ja
malaariasääse genoomid. Kõik kolm putukat on inimese jaoks
väga olulised. Äädikakärbes on andnud geneetikasse hindamatu
panuse, õieti Thomas Morgani katsetega äädikakärbse alal
nüüdisgeneetika alguse saigi. Malaariasääsk teadagi kannab
edasi malaariat. Ja mesilane – mis seal kõnelda. Kes siis
mett ei tahaks.
Kuigi mesilase aju on inimese omast 100 000 korda pisem, elab
ta keerulist ühiselu, suhtleb väga taibukalt kaaslastega ja
mäletab asju väga hästi. Hoolimata sellest, et mesilasel on
vaid miljon neuronit, on tal kastisüsteem ja tööjaotus – nagu
inimeselgi.
Kodumesilase (Apis mellifera) DNA koosneb 1,8 miljardist
aluspaarist. Inimese DNA-l on 3 miljardit aluspaari.
Võrreldes äädikakärbse ja sääsega on mesilase genoom arenenud
aeglasemalt. Kuid geneetilise rekombinatsiooni tase, st ema-
ja isageenide uute kombinatsioonide teke on 10 korda kõrgem
siiani tuntud loomade, sh inimese omast.
Kuna mesilasema, kes muneb 2000 muna päevas, paljuneb kogu
taru eest, tekitab ta suhteliselt väikest geneetilist
mitmekesisust. Geneetilise põimumise suur kiirus võib seda
kompenseerida.
Mesilasel on lõhnaretseptorite jaoks 170 geeni, misvastu
äädikakärbsel vaid 62 ja sääsel 79. See lõhnab mesilase
keerulise keemilise suhtlemise järele. Iga taru lõhnab veidi
erinevalt. Valvurmesilased tunnevad nõnda ära, kes võõras,
kes oma.
Kuid kodumesilasel on vaid 10 maitseretseptorit, kui teistel
putukatel on neid umbes 70. Võibolla sisaldavad õietolm ja
nektar vähem (looduslikke) mürkaineid kui taimede teised
osad, mida söövad teised putukad.
Ka immuunsüsteemi tarbeks on kodumesilasel suhteliselt vähe
geene. See on üllatav, kuna nad elavad tarus ju tihedalt
koos. Võibolla väldivad nad haigusi käitumise läbi. Haiged
mesilased lahkuvad surema üksildusse ja töömesilased
nuusutavad välja ning eemaldavad kahjureid vastsetest.
Kodumesilane eraldus oma sugulastest 300 miljoni aasta eest.
Ta pärineb kas Aasiast, Lähis-Idast või Aafrikast. Inimese ja
kodumesilase ühine sugulane elas 600 miljoni aasta eest.
Euroopasse jõudis kodumesilane alles 10 000 aasta eest.
Ja mesilase liiginimi mellifera, see pole midagi muud kui
meekandja ladina keeles.
Allikas: Nature, 26. Oct 2006.

mis.uudist

VIISAASTAK ÜHE AASTAGA

Hea uudis saabus ajahädas olijatele. Tubli kehalise vormi
võib saavutada neli korda kiiremini, kui siiani arvati.
Ajakirjas The Journal of Physiology avaldatud uurimuse
kohaselt on igapäevased mõneminutilised, kuid intensiivsed
jõupingutused sama head kui tavapärane kestvustreening. See
tagab samamoodi lihaste tervise ja töövõime edenemise.
Kanada McMasteri ülikooli teadlane Martin Gibala ja ta
kolleegid uurisid kahe nädala jooksul 16-aastaste õpilaste
treeningtsüklit. 8 katsealust sooritas iga päev kuus
neljaminutise pausiga eraldatud 30-sekundilist sööstu.
Ülejäänud aga sõitsid jalgrattal keskmise tempoga pooltest-
kaks tundi päevas. Mõlemal rühmal paranes sooritusvõime ja
lihaste olukord ning vastupidavus väsimusele.
Allikas: AlphaGalileo

euroopa.mõtleb

ÕNNE LÕHN SÕLTUB KULTUURIST

Ühendkuningriikides äratab krüsanteemi lõhn romantilisi
tundeid. Seevastu Prantsusmaal on see ühenduses haua ja
surmaga. Kentis Ashfordis asuva firma Quest International
lõhnaekspert Philippe Durand ja ta kaastöötajad uurisid,
kuidas aju eri lõhnadele reageerib. Nad võrdlesid brittide,
prantslaste, sakslaste ja jaapanlaste aju EEG-sid, kui
inimesed nuusutasid 50 lõhnabuketti. Enamikul juhtudest
reageerisid samalt maalt pärit inimesed lõhnadele samamoodi.
Isegi lõdvestust soodustav lavenlilõhn ei tekitanud eri
rahvustel samu reaktsioone. Kuid esines üks alamhulk lõhnu,
mis mõjusid kõigile ühtmoodi. Uurijad loodavad nõnda välja
töötada parfüüme, mille edu kestab pikka aega.
Allikas: New Scientist, 21. Oct 2006.


HÜPE VALGUSELT AATOMITELE

Kopenhaageni ülikooli Niels Bohri instituudi teadlane Eugene
Polzik ja ta kolleegid saavutasid teleportatsiooni valguse ja
mateeria vahel. Teleportatsioon on objektide liigutamine
ühest paigast teise enam või vähem silmapilkselt, läbimata
vahepealset ruumi. Praeguseks on teostatud vaid
kvantteleportatsioon kas siis footonite või aatomitega. See
tähendab, et kantakse ühest asupaigast teise süsteemi
põhilisem omadus – kvantseisund. Esimene teleportatsiopon
teostati valguse kvantoleku kandmisel ühest valguskiirest
teise 1997. aastal. 2004. aastal kanti esmakordselt üle
kvantolek kahe lõksustatud iooni vahel.
Ka kopehaaglastel polnud eesmärgiks mitte lähetada mõni isik
teisele planeedile, vaid edendada tulevikus
kvantkommunikatsiooni võrgustikku. See põhineks info
teleportatsioonil. Selline viis kannaks edasi täiesti ohutul
moel palju enam infot kui nüüdsed.
Tseesiumi aatomite gaas suleti klaasist anumasse ja neile
suunati tugev valgusvälge. Valgus põimus nõnda aatomitega.
Siis liikus välge 50 sentimeetrit, kuni segustati väikese
kvantimpulsiga. Keerulise mõõtmise ja mõõtmistulemuste
saatmisega kahe punkti vahel tõestati, et teleportatsioon oli
toimunud. Tulemused avaldati ajakirja Nature 5. okt numbris.
Allikad: AlphaGalileo/Nature

mis.toimub

KEERULISTE KOMPLEKSSÜSTEEMIDE SEMINAR

Mida edasi, seda keerulisemaks muutub teadlase jaoks maailm.
Lihtsad asjad on juba selgeks saanud. Nüüd ei ole enam muud
kui asuda keerukamate kallale. Komplekssüsteemid on ühed
sellised keerukad nähtused. Mis need on, ja kuidas neid
uuritakse, selle kohta korraldab Teaduste Akadeemia seminari.
See algab kolmapäeval, 1. novembril kell 13.00 Eesti Teaduste
Akadeemia majas Tallinnas Toompeal Kohtu tänaval.
Avasõnad lausuvad Richard Villems ja Jüri Engelbrecht. Jaan
Kalda kõneleb, kas juhumuutlikkus tunneb piire.
Bioloogilistest komplekssüsteemidest räägib Marko Vendelin.
Komplekssüsteemidest arvutiteaduses Leo Mõtus. Ökonofüüsikast
ja komplekssüsteemidest Robert Kitt. Taivo Lints annab
ülevaate lihtsate mudelite üllatavatest tulemustest. ERA-NET
komplekssüsteemidest teevad juttu Jüri Engelbrecht ja Leo
Mõtus.
Kõik huvilised on oodatud.
Allikas: TA

LINNADE ARENGU RAHVUSVAHELINE E-KONVERENTS

Kolmel järjestikusel neljapäeval, 2., 9. ja 16. novembril
toimub Tallinna Ülikoolis linnade arenguprobleemidele ja
nende uurimisele keskenduv e-konverents “Researching
Contemporary Cities”.
Ürituse eestvedajad on World Wide Universities nimelise
ülikoolide võrgustiku liikmesülikooli, Manchesteri Ülikooli
magistrandid ja doktorandid. Nende eesmärgiks on tuua kokku
erinevate taustadega üliõpilased, et arutada oma poolikuid
või enam-vähem valmis uurimustöid, mis puudutavad linnasid
alates avaliku ruumi kasutamisest kuni planeeringute
poliitikani.
Iga konverentsipäev koosneb 5-6-st ettekandest, millele
järgneb diskussioon. Osalejaid on Manchesterist, Oslost,
Bergenist ja mujalt. Kuigi ka oma isiklikust sülearvutist on
võimalik konverentsi jälgida, on ürituse suuremaks ideeks
mõtete vahetamine erinevate koolide tudengite vahel.
Konverentsiülekanded toimuvad järgmistel aegadel:
2. novembril kell 18.00 Uus-Sadama 5 auditooriumis U-134 –
teema “Urban regeneration, place-marketing and the creative
city”
9. novembril kell 18.00 Uus-Sadama 5 auditooriumis U-213 –
teema “Urban public spaces: social control and contestation”
16. novembril kell 18.00 Uus-Sadama 5 auditooriumis U-213 –
teema “Organising the city”
Täpsemat infot teemade ja mujalt e-konverentsi vaatamise
kohta leiab: www.wun.ac.uk/rcc.
Allikas: TallinnaÜlikool

foto

lugemis.vara

KUNST.EE VAATAB ETTE JA NÄEB TAHA

kunst.ee
kunsti ja visuaalkultuuri kvartaliajakiri
3/06
Peatoimetaja Heie Treier
96 lk, hind 55 krooni

Uue kunst.ee põhiosas esineb kaks kunstnikepõlvkonda, keda
eraldab veel üks põlvkond. Vanavanemad ja lapselapsed. Nagu
alati, näeme pilte, kuidas kurvad noorkunstnikud tegid oma
kurbi etendusi. Kas performance on oma olemuselt kurb? Nägin
sattumisi telekast hispaanlaste filmi “Oktoober” –
näitlejatest, kes oma tänavaetendustes eest tasu ei tahtnud.
Kõik see lõbusalt alanud jant lõppes kah väga kurvalt.
Võibolla tuleks kaamose ajaks säherdused ettevõtmised Eestis
loomakaitsjate poolt põlu alla panna?
Aga olgu, kunst.ee sügisnumber on oma kirevuselt siiski kõike
muud kui kurb. Toidukunst, mida viljelevad Silja Saarepuu ja
Villu Plink, on ju üsna toitev nähtus. Ja Villu Jaanisoo oma
kulunud autokummidega kahtlemata üks tore looduse sanitar.
Tore on see, et kunst.ee muutub üha laiahaardelisemaks – ka
geograafiliselt. Kunst on tegelikult samamoodi rahvusülene
nähtus nagu teadus. Tartu teadus ja Tallinna teadus, Tartu
kunst ja Tallinna kunst võivad küll olla, aga ega neist pole
palju suuremat kasu, kui et võime arvesse võtta, et näe, meil
on kah sihuke teadus ja sihuke kunst olemas. Kunstiisetegevus
on tore asi, vahel võib see pakkuda isegi hingele, aga ega
see ajudele paljut anna. Aga eks aju taha ka puhata.
Kuid, nagu ütleb Peeter Linnap oma fotoloogia järjekordses
andes, et “mittefotograafia (ultrahelilained)
transkodeeritakse teatud mõttes fotograafiaks.” Linnapile
täienduseks: mittefotograafia (valguslained)
transkodeeritakse kohe üsna otseses mõttes fotograafiaks.
Selline asi siis. Saabub viies aastaaeg. “Uue elu pillerkaar
ja vallapääsemine meie tsivilisatsiooni rusudel. /…/ Noored
pandad näsivad värsket bambust ja vanad müüdid löövad
trummi.” (Peeter Laurits ise)
Ühesõnaga. “Kui buss peatus, haarasime pakid ja astusime
maha.” (Kaukaasia võro kunstnik-leiutaja Albert Anni kohta
kirjutatud loost).
Ühel heal (või halval) päeval ei jää üle muud, kui avastada,
et kunst ja teadus on juba ammu kadunud olnud. Millega me
ometi tegelesime? (Vt Brian May lauset nüüdse teadus.ee
numbri algusest.)
Tiit Kändler/teadus.ee

veebi.paik

DARWIN KOLIS VEEBIPAIKA

Keda huvitab teaduse ajalugu, sellele saab soovitada uut
Charles Darwini veebipaika www.darwin-online.org.uk. Sealt
leiab Darwini käsikirju, kõik teosed lühendamata kujul,
kirjavahetust. Huvitav on Darwini elulugu läbi piltide. Annab
ilusa ülevaate tollest ajastust, ja ei võta ka palju aega.
teadus.ee



küsi.julgelt

LENNUK LIIKUVAL LINDIL

Kui oletada, et lennuk pannakse pika sõidusuunale vastu
liikuva konveierilindi peale, mille kiirus on alati sama suur
kui lennuki rataste kiirus, kas lennuk tõuseks õhku või
mitte? Tegu on internetis väga palju segadust põhjustanud
küsimusega, mis jõudis eile ka minu töökaaslasteni, lüües
meid kohe kahte erinevaid seisukohti omavasse gruppi.
Ahti Tamm

Vastab füüsik Tiit Kändler:

Oluline on lennuki liikumine õhu suhtes. Lennuk peab
saavutama mingi kiiruse just nimelt õhu, mitte maa suhtes, et
tekiks vajalik ülestõukejõud. See koosneb kahest osast. Üks
on nn Bernoulli liikumise jõud – tiiva profiil on selline, et
õhk liigub tiiva peal kiiremini kui all, ja nõnda tekib
ülestõstejõud. Tiib on ehitatud ka kaldu, nõnda et Newtoni
III seaduse kohane mõju ja vastumõju annab veel lisajõu üles.
Kui nüüd lennuk on maas, kuid maa liigub seisva maa suhtes
muudkui aga sama kiiresti tagasi, kui tema oma mootorite jõul
seisval maal edasi liiguks, siis õhu suhtes on lennuk paigal.
Ja tõuseb lendu sama hästi, kui seisev lennuk.
Kui maa liigub pöörase kiirusega samas suunas kui lennuk,
pole mootoreid vajagi, et õhku tõusta. Iseasi on seal püsida.
Võite selles veenduda mõnes suuremas lennujaamas. Kui tõttate
lennujaamas mööda teile vastu liikuvat linti, siis seisate ju
ühel hetkel seinte suhtes paigal. Lasete käest paberlennuki,
see potsatab maha. Kui aga tõttate sama kiiresti mööda
seisvat maad ja lasete paberlennuki kukkuda, siis lendab see
mingi aeg maa ja õhu suhtes edasi.
Vaadake ainult, et te mõne kiirustava turistiga kokku ei
põrka.
30 Oktoober 2006
  Kommentaarid