Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.
teadus.ee nr 65

nädal.mõttes

“Ma loodan, et lähema 50 aastaga teame me vastust, kas
füüsikaseadused on unikaalsed ja kas meie Suur Pauk oli
ainus.”
Briti astronoom Martin Rees New Scientist, 18. nov 2006.

nädal.pildis

Võimas nokk. Tukaanidel on nii võimas nokk, et tuleb
imestada, kuidas lind nokali ei kuku. Ühel tukaani liigil
tokol on noka pikkus kuni 22 cm, kolmandik linnu pikkusest.
Kuid tukaani nokk on kerge ja tugev selle kavala siseehituse
tõttu. Noka pind on keratiinist – nagu meie küüned ja
juuksed. Kuid nokk on seest kohati tühi ning moodustatud
kuusnurksetest kärgedest. Toko elab puude otsas ja karjub
sealt alla “tukaano, tukaano!”
Allikas: National Geographic, Dec, 2006

nädal.arvus

Pisim genoom

160 000 aluspaari, 182 geeni
on ühel putukas elaval bakteril

Allikas: Scientific American, Dec, 2006


täna.kavas

to.imetaja

HORISONDI 40 AASTAKEST



vänge.lugu

SÜLG VAIGISTAB VALU

Inimese süljest on saadud morfiinist kolm kuni kuus korda
tugevam valuvaigisti. Opiorfiini nimeline aine võib asendada
tuntud valuvaigisteid, ohustamata patsiendi sõltuvusse
seadmisega. Pariisi pateuri instituudi teadlane Catherine
Rougeot ja ta kolleegid süstisid rottidele esmalt valu
tekitavat ainet, seejärel aga morfiini ja siis opiorfiini.
Ning avastasid süljes sisalduva aine tugeva toime. Opiorfiin
on lihtne molekul, mida saab ka sünteesida. Arvatakse, et see
peatab looduslike opiaatide lagunemise närvirakkudes.
Allikas: New Scientist, 18. Nov 2006

Euroopa.mõtleb

INIMENE OSUTUS ERINEVAMAKS

Arv 98,5 on inimese puhul muutunud krestomaatiliseks. Nimelt
nii mitme protsendi ulatuses peetakse inimese ja ðimpansi
genoomi identseks. Nüüd on Uppsala ülikooli teadlased
näidanud, et ühel või teisel liigil puudub osa geneetilist
materjali. See tähendab, et mõnel juhul suudab inimene toota
valku, mis puudub ðimpansil ja vastupidi. Nõnda on inimese ja
ðimpansi vaheline geneetiline erinevus pigem 6 – 7 protsenti.
Ühes bonoboga ehk kääbusðimpansiga on ðimpans inimese lähim
elav sugulane. Kuigi inimese ja ðimpansi vahelised erinevused
on ilmsed, tuli nii väike geneetiline erinevus teadlastele
üllatuseks. Inimese ja ðimpansi arenguliinid lahknesid 5
miljoni aasta eest ja selle aja jooksul on genoomis toimunud
sõltumatuid mutatsioone. Kuid millised neist just
nüüdisinimese tekkeks olid vältimatu tähtsusega, pole selge
siiani.
Thomas Bergström ja ta kolleegid võrdlesid inimese ja
ðimpansi 21. kromosoomi DNA järjestusi. Kooskõlas teiste
teadlastega leiti, et 1,5 protsenti nukleotiididest on
asendatud teise nukleotiidiga. Ent nad leidsid ka, et üle 5
protsendi geneetilisest materjalist esineb vaid ühel liigil.
Mõlemal liigil on DNA-d lisandunud ja kadunud. Nii et
koguerinevus on 6,5 protsenti. Kuigi enamik erinevustest asub
seal, kus DNA geene ei sisalda, on DNA juppe lisandunud või
kadunud ka 13 protsendil geenidest. 5 protsenti geene on
muutunud nõnda palju, et mõnda valku üks või teine liik
valmistada arvatavasti ei suuda. See on teadlaste arvates
olnud liigi arenguks oluline muutus.
Vt lähemalt
http://www.springerlink.com/content/f7783l76602ggm06 /?
p=bcc261c2ad1e467082ba1dad8854bcfa&pi=9
Allikas: AlphaGalileo

mis.uudist

MIKS VEENUSEL POLE KAASLAST

Päikesesüsteemi mõistatusi on, miks pole Veenusel kuud. Uue
mudeli kohaselt võis sellel planeedil kaaslane olla, ent see
hävis. California tehnoloogiainstituudi teadlased Alex Alemi
ja David Stephenson arvavad, et Veenus on saanud pihta mitte
ühe hiigelkehaga, milline tekitas Maa Kuu, vaid kahega.
Esimene neist pani planeedi pöörlema vastupäeva ja tekitas
kuu, mis hakkas eemalduma. Teine kokkupõrge aga pani Veenuse
pöörlema päripäeva. See muutis planeedi ja kaaslase
vastastikmõju ning Veenuse kuu põrutas planeedi pinnale. Kui
ka teisel kokkupõrkel veel üks kuu tekkis, hävis see
kokkupõrkel esimese kuuga.
Allikas: Scientific American, Dec, 2006


tuuma.jaam

KAS TUULEVESKI SEISKAB MAAKERA

ETV sai hakkama tänuväärse asjaga: tänu tuumaenergia alasele
diskussioonile telekapurgis tekkis tavasurelikel üle mitme
aja natukene huvi füüsika vastu. Akadeemik Lippmaa tegi
Foorumi 1. novembri saates mitmeid avaldusi Maa geofüüsika
osas. Mõned neist olid täiesti vigased, mõned osaliselt
vigased ning mõned laused kehtisid. Energia jäävuse seadus
nende hulgas.

Kommenteerib füüsik, TÜ Arstiteaduskonna IT spetsialist
Toomas Leib:

Tuumaenergia küsimus jäi saates õnnetuseks (aga tõsise
ekspertanalüüsi õnneks) peaaegu üldse tagaplaanile. See pole
juhuslik. Selliste ülikeeruliste küsimuste osas kehtivad omad
seadused, näiteks Peteri Printsiip, Parkinsoni sedus ja
täielik komplekt Murphy ületamatuid seadusi.
Pole siis vaja imestada, et räägitakse meelsamini kapsast ja
kuust, kui tuumaenergiast.
Loodan, et lähema paarikümne aasta jooksul saame oma
sundseisu tõttu Eestimaale ka mõne eksperdi tuumaenergia
alal, nagu ka rohelise energia rakendamise alal.
Praegune jäik roheline-tehnopaatlik vastasseis ei tekita
erilist soovi selles arendamata dialoogis osaleda. Lihtsalt
see probleem vajab aastatepikkust eksperditööd ja nende
ekspertarvamuste lugejateks saavad olla vaid tehniliselt
piisavalt pädevad inimesed. Selleks on vaja piisavalt aega ja
järelikult ressursse.
Poliitiline dimensioon tingib siin oponentide demoniseerimise
ja ad hominem stiili, mis muudab mõistlike otsuste
saavutamise võimaluse väikeseks. Ma siiski loodan, et
paratamatu vajadus energia järele, ilma milleta inimesed enam
elada ei oska, tingib teatud positsioonide kooskõlastumise.
Ma täiesti siiralt usun nimelt, et nii Ignalina projekt,
Eesti oma tuumajaama projekt ning samas roheliste
alternatiivenergiate projektid ei ole üksteisega vastasseisus
olevad vektorid, vaid kogu energiamajanduse vältimatud osised
umbes 3 aastakümne möödumisel. Selleks et neid tendentse
hinnata, on vaja tuhandete tundide ulatuses head
eksperditööd, referatiivseid kokkuvõtteid maailma praegusest
energiapoliitikast, naaberriikide (Soome, Leedu, Venemaa, muu
maailm) arengute refereeringuid ning alles seejärel saab
jätkata avalikkusega avalikku ja objektiivset diskussiooni
selle üle, mida siis ikkagi teha 30 aasta pärast Eesti
energeetikas.
ETV intrigeeris piisavalt küllalt paljusid inimesi Eestis
ning seetõttu pidin minagi oma kohuseks asjad vähemalt
maakerast ning selle pöörlemise seiskumisest lähimate
miljardite aastate pärast enesele selgeks teha.
Samuti pidasin oma kohuseks hinnata ja analüüsida seda
kohutavat ohtu, mis maakerale kujutab Homo Sapiensi kava tema
vurritamise energiat oma huvides rakendada.
Kuid räägime kõigest järjekorras. Diskussiooni
järellainetusest ja osaliselt õigustatud kriitikat saab
lugeda Hannu Krosingi artiklist 08.11.06 “Kuidas akadeemik
ehitas valedest maja”, vt http://www.epl.ee/artikkel/361804
Paraku tõi see kaasa ka mitmed uued eksimused, mis vajaksid
ka korrigeerimist ning ühe põhilisele veale ei viidatud üldse
(Kuu ignoreerimine). Lippmaa enda seisukohad leidsin
täiendusest, postitatuna Krosingu poolt, 08.06.06 EPL Online
väljaandest:
“Hannu Krosing: täienduseks akadeemiku valedest maja
ehitamise loole”, vt http://www.epl.ee/artikkel/361916
Kopeerin siin Krosingu toodu akadeemiku mõtteavaldused:
Lippmaa:
"Jah, mul on ka aeg natuke sõna võtta. Esiteks - pole olemas
taastuvenergiat ja kaduvenergiat, on olemas energia jäävuse
seadus, mida koolis õpetatakse ja mõni võib-olla isegi õpib,
aga kõik ei õpi ilmselt. Järelikult selline terminoloogia ise
on ebaõige. Meil on tõeliselt mittetaastuvad energiaallikad
on päike, seda me ei saa uuendada, ja maakera pöördeimpulss.
Nüüd, tuuled ja hoovused on maakeral olemas ainult tänu
sellele, et maakera pöörleb. kui ta oleks paigal ja ainult
tiirleks ümber päikese, siis ei oleks tuuli, sest puuduks
Coriolise jõud mis neid põhjustab ja ei oleks hoovusi, mis on
tuulte poolt tekitatud - need suured hoovused nagu Golfi
hoovus ja teised niisugused.
Järelikult iga energia jagu, mis me võtame tuulelt, võtame me
tegelikult maakera pöörlemisenergialt, ja see on absoluutselt
mittetaastuv ressurss, täiesti mittetaastuv, meil ei ole
mitte mingit võimalust seda taastada, mitte mingisugust, ja
huvitav on see et praegu me oleme peaaegu igal teisel aastal,
viimasel ajal peaaegu igal aastal lisanud aasta pikkusele ühe
sekundi juurde aastavahetusel. seda on kerge järgi vaadata,
seda on alati meie uudisteagentuurid teatanud et jällegi
lisati üks sekund juurde, tähendab järgmine aasta oli ühe
sekundi võrra pikem.
Mida see siis tähendab, kas seda et maakera kiiremini hakkab
pöörlema või aeglasemalt. Ma tahan lihtsalt juhtida
tähelepanu sellele, et tuult käsitleda kui midagi jumalast
antud ja igavest on täiesti vale, ta puhub ainult niikaua,
kui maakera sama tempoga pöörleb, ja muud mitte midagi, ja
seetõttu temasse suhtuda niimoodi ei saa. Tuulikud ei ole
kuidagi nagu perpetum mobile."
Kommenteerin alljärgnevalt.
1. Taastuvate ja taastumatute energiaallikatega on paraku
nii, et neid tuleks vaadelda meile mõistlikus ajaskaalas.
Ükskõik, mida me ka ei teeks Päikese energiaga, ära põleb see
niikuinii.
2. Samad sõnad kehtivad Maa pöörlemisenergia kohta. Mida me
ka ei üritaks teha praeguse energiatarbimise tingimustes Maa
pöörlemisenergiaga, täpsusega 10000 korda igal aastal, ei
muuda seda fakti, et põhilise osa pöördemomendi ülekantimises
võtab ära ikkagi Kuu ja põhiline vastutaja maakera pöörlemise
aeglustumise eest on Kuu. See asjaolu on jäänud mõlemal
osapoolel ilma igasuguse tähelepanuta.
3. Suured hoovused ei lähe käima vaid tuuleenergia mõjul.
Seal on teisi asju ka mis ookeani energiat juurde pumpavad.
Näiteks Kuu loodeenergia, mis tuleb Maakera pöörlemisenergia
arvelt lõppkokkuvõttes ja mille vastu pole meil absoluutselt
midagi peale hakata.
Coriolise jõudude mõju tuulte statistika tõttu (sama palju on
põhjatuult, kui lõunatuult esimeses lähenduses ja sama kehtib
lääne-ida tuulte kohta) ei ole praegu tuvastatud mõju maakera
pöörlemisele pikemaajaliselt. On hüpotees, et kliima
soojenemine suurendab õhumassi pöördemomenti, vähendades
nõnda Maa oma. Tuulte suuna aastaajalised kõikumised, kliima
muutused ja muugi võivad avaldada ja avaldavadki Maa
pöörlemisele lühiajalist mõju. Need rütmid on praegu
uurimisel.
On leitud erinevaid korrelatiivseid seoseid, millele meie
vurr vastavalt reageerib kas kiirenemise või aeglustamisega.
Muutused aga toimuvad mikrosekundite skaalal, toimivad nii
ööpäevased rütmid, aastased rütmid kui ka pikemaajalised, 10-
20 aastased ja seni tuvastamata väga pikaajalised rütmid.
4. Igal aastal astronoomilisele ajaarvamisele sekundit
juurde ei lisandu. Seda lisandatakse põhiliselt aga hoopis
muul põhjusel: SI sekundil ei ole nimelt maakera
pöörlemissagedusega alates 1958. aastast absoluutselt mitte
mingisugust pistmist, nagu ei ole Maakera mõõtudel meetriga
enam mingit tegemist. Selle globaalse mure praegune põhiline
põhjustaja järelikult on aatomkell!
Sekundi juurdelisandumine toimub vaid soovist ajada
astronoomilised ja aatomkellade ajad kokku. SI sekundeid on
ööpäevas 86 400, 002, mitte aga 86400, nagu peaks olema täpse
klapi korral ja seetõttu peaks teoreetiliselt lisanduma
sekund igal 500 päeva tagant.
Kuid võta näpust! Maakera nimelt otsustas on vurritamise
tempot viimasel aastakümnel koguni kiirendada ja seetõttu on
SI sekundeid ööpäevas praegu 86 400, 001.
Järelikult neid ei ole enam nii palju juurde vaja, et
keskpäevatunni alguse nihet Päikese kulminatsiooniga
korrigeerida.
Aatomkellad on üldse meie ajaarvamise tunduvalt keerulisemaks
muutnud. Lisasekundid muutavad mõne keerulise riistapuu
programmeerimise õudusunenäoks, kuna pole pealekauba täpselt
teada, millal tulevased sekundid lisanduvad.
See lisandamine saab selgeks praeguse praktika järgi vaid
pool aastat enne saatuslikku kellakruttimist ja seda on liiga
vähe mõne süsteemi ümberprogrammeerimiseks (GPS,
teleskoobid...)
Seetõttu enamik riistapuid hakkab aeg tulevikus nii ehk nii
tiksuma aatomkella rütmis ja astronoomilise ajaga näiliselt
seotud aeg säilitab vaid näilise seose Päikese
kulminatsioonidega. Selline lisasekundite ärakaotamine oleks
tõenäoliselt kõige normaalsem lahendus, vaid kusagil 700
aasta pärast (millal võib aga käes olla veeuputusaeg) oleks
vaja ühte lisatundi, et asi päris absurdseks ei läheks, kuna
ühel hetkel nii meie kunagine keskpäev muutuks lõpuks
keskööks ... ja nädalapäevgi läheks nihestusse.
Kuu muidugi jätkab maakera impulsimomendi kantimist oma
huvides, suurema ja ilusama orbiidi saamiseks edasi, nii et
vurr tõesti aeglustub pääsematult edasi.
Vaid Kuu jõudmine Halli poolt defineeritud piirile muudaks
kolmiksüsteemi Maa-Kuu-Päike ebastabiilseks ja Kuu jätkaks
oma tegevust juba Päikese truu kaaslasena. Selleks kuluks aga
palju miljardeid aastaid ja enne lukustuks ka Maa pöörlemine
Kuu jaoks, mis energia ülekantimise katkestab. Kuid oh häda!
Päike paisub ja aurutab Maa ookeanid, nii jääb ära põhiline
pöördemomendi ülekandumise mehhanism loodeliste lainete abiga.
Igal juhul Kuu destruktiivse tegevuse tõttu tuleb mõne
tuhande aasta pärast hakata lisandama lisatunde või ...
hakata venitama sekundit.
Lippmaa teeside kriitikast olulisimat kokku võttes:
Maakera aeglustumise põhiline põhjus juba aegade algusest
peale on Kuu ja selle mõju põhiliselt ookeanile, aga ka
vahevööle ning kõvale koorelegi. See on üsna ammu teada-
tuntud fakt, kuigi täpsed mõõtmised on toimunud alles
viimastel aastakümnetel.

Nüüd mõni täpsustus Krosingu artiklile:

Kuu poolt eeldatud Maa pöörlemise aeglustus peaks olema umbes
2.3 ms/saj. (millisekundit sajandis), kuid kasutades
antiikajast saadik fikseeritud kuuvarjutuste aegu ja
kohtasid, saab hinnanguliseks väärtuseks olema hoopis 1.7 ms.
See lahknevus teooriaga seletub osaliselt jääkilbi sulamisele
järgnenud maakera muutumisega enam ümmarguseks (poolustelt
kokkupressitus vähenes), s.t. impulsimomendi jäävuse põhjal
pöörlemine peaks kiirenema (vt. iluuisutajat, kes käed kokku
tõmmates saab enda kiiremini pöörlema).
Ka praegu võib lühiajaliselt midagi sarnast toimuda seoses
kliima soojenemisega, aga ka muutustega vahevöös.
Lisasekundid aga peavad praeguse SI sekundi definitsiooni
põhiselt lisanduma isegi siis, kui Maa otsustaks jätta oma
pöörlemiskiiruse lõpuks ometi konstantseks. See muidugi on
vaid teoreetiline võimalus, aga põhimõtteliselt pole ka
Krosing välja toonud SI sekundi erinevust praeguse keskmise
ööpäeva kestusega.
86400 SI sekundit on võrdne Maa ööpäeva pikkusega kusagil
Napoleoni ajastu paiku, Waterloo lahingu aegadel.
Krosing eksib ka järgmises punktis üsna tõsiselt. BBC-s
näidatud populaarteaduslikus filmis ei ole loodejõud planeedi
pöörlemist mitte peatanud, vaid lukustanud.
Loodejõud ei peata planeedi pöörlemist, vaid loovad olukorra,
kus planeedi tiirlemise ja pöörlemise perioodid on täpselt
samad. Samal ajal kui planeet teeb ühe tiiru ümber oma
ematähe, teeb ta ühe pöörde ümber oma telje.
Kui nüüd Maakera pöörlemine aeglustuks piisavalt, saame
kahepoolse lukustumise.
Selleks paraku läheks üsna palju aega ja enne Päike aurustab
ookeanid, nagu ülal mainisin...
Loodan, et toodud täpsustused panevad nii rohelise kui ka
mitterohelise mõttelaadiga inimesed tõsiselt mõtlema meie
planeedil toimuva üle.
Vaja on täpseid, toimuvaid mudeleid planeedil toimuva
hindamiseks ja avatud süsteemina Maal toimuvat ei saa
kirjeldada, võtmata arvesse Kuud, Päikest, arvatavasti koguni
teisi planeete, magnetvälju, päikesetorme, aga ka meie
planeedi enese biosfääri mõju Maale, k.a. inimene, viimase
tegevus muidugi eriti.


veebi.paik

PLANEERIGE OMA PÕHJAMAAREISID

Soome tehniline uurimiskeskus on koostöös Taani, Norra,
Rootsi ja Saksa instituutidega loonud internetipõhise
reisiplaneerija. See aitab ladusamalt reisida nende riikide
vahelisi reisilaevu ja bussiliine kasutades. Saab näiteks
planeerida reisi Helsingi Eteläesplanadi 16 ja Hannoveri
Hindenburgstrasse 2 vahel. Töötab tasuta 2007. a lõpuni.
Vt planeerijat http://www.travel-and-transport.com/
Allikas: VTT Technical Research Centre of Finland,
http://www.vtt.fi/?lang=en


SOOMES AVATI KODULEHEKÜLG ÜLIÕPILASVAHETUSEKS

Helsingi ülikool rakendab Soomes OECD PISA ehk rahvusvahelist
tudengivahetuse programmi. Selle raames käivitus hiljuti
ingliskeelne PISA kodulehekülg
http://www.pisa2006.helsinki.fi/
Allikas: Helsingi ülikool

kuulamis.vara

Labor …

lugemis.vara

Horisont 6/2006, november
Peatoimetaja Kärt Jänes-Kapp
56 lk, hind 34.50

Horisont on saamas 40-aastaseks. Maailm sai järjekordsed
Nobeli preemia laureaadis. Eesti on saamas kosmoseriigiks.
Mündivargad on saamas arheoloogiliseks nuhtluseks. Kuid pole
olemas ajalugu kõigile, kinnitab Margus Ilmjärv. Kõik see on
sees Horisondi novembrinumbris. Lisaks veel Uno Veissmani
artikkel Eesti aimekirjandusest. “Kosmosesse pürgimine ei ole
mingite “friikide” eralõbu. Kosmos tungib järjest rohkem
igapäevaellu,” kirjutab täheteadlane Laurits Leedjärv.
Horisont aga ei väsi sise- ja väliskosmosesse vaatamast.
Nobeli preemiatest teevad juttu Tartu teadlased Kalle Kilk,
Henn Käämbre ja Jaanus Remme. Füüsik Uno Veismann
kirjutab: “Horisont on alati au sees pidanud Eesti
teadlasi /…/. Diskreetselt pole siiski sekkutud
teadustegemise pahupoolde, kuigi 1990. aastate ulatuslikud ja
jõulised ümberkorraldused oleksid selleks intrigeerivaid
juhtumeid pakkunud. Ajal, millal globaliseerunud teadus
eemaldub kohalikust kultuurist, on Horisont teinud
jõupingutusi tekkinud lõhe katmiseks.” Intrigeeriv on
ajaloolase Margus Ilmjärve väide, et ajalooteadus ei saa olla
riikideülene, see on pigem kohalik, rahvusteadus. “Ma ei usu
ka, et keegi meist, eesti ajaloolastest suudaks anda
akadeemiliselt väärika panuse mõne suurriigi ajaloo
uurimisse,” ütleb ta.

Horisont on ilmutanud ka lisaväljaande, mis pühendatud 50
aasta möödumisele Ungari ülestõusust. Selle on koostanud
Urmas Bereczki ning see sisaldab sissevaateid neisse kümnesse
1956. aasta oktoobri- ja novembripäeva, mis vapustasid
sotsialistlikku maailma. Selle saab suisa pealekauba.


küsi.julgelt

OKASPUUDE HINGEELUST

Täna saame anda lisanduse eelmise nädala vastusele, mille
pakkusime järgmisele küsimusele:
Kas okaspuudel toimub fotosüntees mingil määral ka talvel
(igihaljusel peab ju olema mingi mõte)? Kas parasvööde hingab
talvel ekvatoriaalalade hapnikku? Kui tõesti osaliselt
fotosüntees toimub, siis mind huvitab ka meie kohalike
okaspuude assimilatsiooni intensiivsuse erinevus.

Vastab bioloog Tõnu Ploompuu Tallinna ülikoolist

1. Fotosüntees saab toimuda vaid külmumata taime osades.
Seega põhiosas lakkab 0 ... -2...-5 kraadi juures. Mingit
fotosünteesi aimdust on jälgitud (kuusel?) ka -10 ... -20
vahel.
2. Talvine aktiivne fotosüntees võib olla taimele lausa
ohtlik. Aktiivne fotosüntees eeldab kogu ainevahetuse
aktiveerimist, mis tähendab puhkeseisundist väljumist, s.o.
külmakindluse langust. Kevadpäikese käes toimuv ainevahetuse
aktiveerumine (milles fotosünteesil on väike osa) on taimedel
(eriti tihedatel okaspuudel) esineva päikesepõletuse peamisi
põhjuseid.
3. Okaspuude domineerimine põhjala metsades on määratud
eelkõige kokkuhoiuga, mis tekib fotosünteesiaparaadi
ülesehitamisest, s.o lehtede kasvatamisel, aga ka kevadiste
esimeste ja sügiseste viimaste fotosünteesiks sobilike
päevade edukast kasutamisest igihaljaste poolt. Kui suvi on
pikem, siis heitlehistel puudel vähenevad olulisel määral
lehtede ehituskulud aastas toodetava orgaanilise aine kohta,
samal ajal aga saavad heitlehised kokku hoida lehtede talvist
üleelamist tagavate täiendavate ehituslike kulutuste ja
talvist okastele koguneva lumekoorma kandmist tagavate tüve-
okste täiendavat tugevust tagavate ehituslike kulude pealt.
24 November 2006
  Kommentaarid