Kõrgeaulised külalised, austatud daamid ja härrad!

Mul on suur rõõm teid Tallinnas tervitada.

Viisteist aastat tagasi võttis Eesti taas kasutusele oma vääringu – Eestikrooni. Nagu teame, täidab raha kolme põhifunktsiooni – seda kasutataksearvestusühiku, väärtusühiku ning maksevahendina. Majanduse käekäik sõltub paljuskisellest, kuidas need funktsioonid on täidetud.

Kuid Eesti-suguse väikeriigi puhul tähendab oma raha veel midagi enamat.Stabiilne ja usaldusväärne vääring on rahvusliku edu sümbol. Seepärast onkrooni taaskehtestamine 1990ndate algul jäänud inimeste mällu oluliseverstapostina, mida tähtsustatakse ehk enamgi kui selliseid olulisi poliitilisisündmusi nagu uus põhiseadus, taasiseseisvumine, vabad valimised. Meie omaEesti kroon oli ja on eestlaste südames väga erilisel kohal. 

Meie ajalooline taust seletab ehk ka osaliselt eestlaste euroraha-skeptitsismi.Kahjuks tuleb tunnistada, et euroalaga liitumine ei ole Eesti rahva hulgas praegukuigi populaarne. Saadakse küll aru liitumise olulisusest, kuid ebalus on visakaduma. Kõige sagedamini leiab see väljenduse hinnatõusukartuse näol. Võib arvata,et oma rolli mängib ka ebamäärasus – pole täpselt teada, millal üleminek teokssaab, ja argimurede taustal pole aega „kaugete meretaguste asjade” vastusüvendatud huvi tunda. Samas on eestlased üks kõige Euroopa Liidu meelsemaidrahvusi kogu liidus. Üle 70 protsendi meie inimestest suhtub Euroopa Liitupositiivselt või väga positiivselt. Meie euroliidu-optimismil ja euroraha-skeptitsismilon samased juured. Euroopa Liit ja selle liikmelisus tähistavad Eesti kodanikejaoks ühiseid euroopalikke väärtusi, majanduslikku õitsengut ja turvalisust.Samu väärtusi – usaldusväärsust, heaolu ja majanduslikku kindlust – kannabendas ka Eesti kroon.

Eesti kroon esindab neid väärtusi väga kindlal põhjusel. Nimelt on kroonjuba 15 aastat olnud seotud euro vahetuskursiga. Naljatamisi võib öelda, etrahapoliitika seisukohast on Eesti üks vanemaid euroala riike. Terve põlvkondeestimaalasi on üles kasvanud, ilma et nad oleksid kunagi pidanud küsima,milline on Eesti Panga intressimäär. Nad teavad, et krooni väärtus püsib muutumatuning intressimäära muutused tulevad Euroopast. Võib-olla meie inimeste jaoksongi tähtis just see, et oleme küll osa Euroopast, ent samas soovime säilitadamidagi puutumatult ainuomast. 

Eesti Panga jaoks ei tee selline suhtumine olukorda just kergeks. Üheltpoolt peaksime olema uhked meile kodumaal osaks saava usalduse üle. Teisaltoleme veendunud, et euroalaga liitumine on kogu Eesti jaoks õige ja vajalik. Jaseda mitte ainult Euroopa Liidu asutamislepingust tuleneva kohustuse tõttu.Pigem on oluline see, et euroala liikmelisus tagab meie rahvale veelgi suuremarahapoliitilise ja majandusliku kindlustunde; eriti kuna de facto liikmelisusega oleme juba harjunud. 

Daamid ja härrad, järgmiseks lubage mul öelda paar sõna meie tänasekonverentsi põhiteemal: Euroopa majanduse võimalused üleilmses konkurentsis. Tahaksinsiinkohal juhtida tähelepanu väikeriigi vaatenurgale.

Nagu teame, on üleilmastumine muutnud arusaama ühe või teise riigi edutaganud teguritest. „Vana kooli” majanduspoliitika ja turukaitse ei toimi nüüd,mil terveid tehaseid ja tööstusharusid liigutatakse lühikese aja jooksul ühestkohast teise. Kuidas üks väikeriik üldse suudab sellises maailmas vee pealpüsida?

Tihtilugu räägitakse, et reaalpalka tuleks kunstlikult hoida madalal tasemel,et meelitada ligi investeeringuid ja tagada kapitali kõrge tootlikkus. Ma eiarva, et see on väikse riigi jaoks õige toimimisviis. Me ei suudaks kunagi masstootmiselvõistelda mõne suuriigi majandusega. Selle asemel peaksime kasu lõikama hoopisasjaolust, et üleilmastumisega kaasneb hulgaliselt nišiturgudel avanevaidvõimalusi. Masstootmine ei suuda kuidagi vastata arvukatele individuaalsetelesoovidele. See ongi väikeriikide edu võti.

Et ühiskond oleks ühtaegu nii konkurentsivõimeline kui ka teistest eristuv,tuleb üle saada üleilmastumisega seotud kartustest. Uus ja avar ilm kujutabendast võimalust, mitte põhjust olnut taga nutta. Arvan, et iga väikeriiksuudab avanevatest võimalustest kinni haarata, kui poliitikakujundajad suunavadmõned põhiasjad õigele rajale. Nendest põhiasjadest nimetaksin siinkohal nelja.

Esimene, kui mitte kõige tähtsam konkurentsivõime alustala on ühiskonnaavatus uutele ideedele, suhtlemistahe ja kohanemisvõime. Kõigist majanduskasvutoetavatest teguritest peetakse olulisimaks just avatust. Avatus uutele ideedeleaitab paremini mõista ja ära kasutada maailmaturu pakutavaid võimalusi.

Poliitikakujundajad saavad avatuse soodustamiseks palju ära teha. Üksvõimalus on tagada hästitoimiv telekommunikatsiooni infrastruktuur ja Internetiulatuslik levik. Siinkohal on olulisteks teguriteks just turu liberaliseerimineja konkurentsi edendamine. Tähtsat rolli mängib ka riigi suutlikkus meelitadaligi oma ala häid professionaale. Seetõttu muutub konkurentsivõime tagamiseljärjest tähtsamaks ka turvalisus, avalike ja sotsiaalteenuste kvaliteet,keeleoskus ja puhas keskkond.

Teine samavõrra tähtis tegur uuendusmeelse ühiskonna edendamisel onettevõtlusvaim ning riskivalmidus. On tarvis ettevõtjat, kes avanevad võimalusedrealiseerib, tuues sellega kasu nii endale kui ka kogu ühiskonnale. Lihtne jamugav ettevõtlus sõltub aga otseselt ja positiivselt üleilmsest konkurentsist.

Valdkondi, kus poliitikakujundajad võiksid riskivõtmist soosida, on mitmeid.Näiteks avalike teenuste hea kättesaadavus on väga tõhus vahend bürokraatiavähendamiseks ja ärikeskkonna efektiivsemaks muutmiseks – toimugu see siisInterneti teel või kuidagi teisiti.. Samuti teatakse, et paindliktööturustruktuur ja detsentraliseeritud palgakujundus on eduka väikeettevõtluseeelduseks. Samas on just väikeettevõtted need, kes postindustriaalsetes maades innovatsiooniedendavad.

Sugugi vähem tähtis ei ole ka poliitikakujundajate roll haridussüsteemi arendamisel.Hariduse edendamisel peatuksin hea meelega pisut pikemalt. Sageli räägitakse, etEuroopa ja lääneriigid üldiselt vajavad rohkem insenere ja matemaatikuid, kesaitaksid taastada väidetavalt kadunud konkurentsieelist. Insenerid on küllloojatena olulised, kuid ettevõtte või ühiskonna edu tagamiseks ainult sellest eipiisa. Lisaks oleks vaja väga head juhtimis- ja turunduskompetentsi. Teisisõnu– vaja oleks ettevõtjat. Minu meelestunustatakse see asjaolu tihtipeale ära, kui jutt on Euroopa haridusreformist.Noortele tuleks juba maast madalast õpetada ettevõtluse ja rahandusepõhitõdesid. Tootes ja luues midagi, mis on uuenduslik ja tõhus, ei saa jäädapoolele teele – toodetu ja loodu tuleb ka maha müüa.

Konkurentsivõimest rääkides ei tohi kindlasti alahinnata kõrgharidusetähtsust. Ja siinkohal on üks olulisi teemasid jällegi raha. Peaksime olematunduvalt avatumad täiendavate finantseerimisallikate otsimisele. On juüldteada, et näiteks USA kõrgkoolide edu põhineb just suhteliseltlaiapõhjalisel finantseerimisel. Teame sedagi, et Euroopa haridussüsteemideskaasneb riikide senise rolli jätkamisega juba praegu pingeid. Ma arvan, et poliitikakujundajadpeaksid soodustama uusi ja uuenduslikke kõrghariduse rahastamise viise, misoleksid selgelt kasulikud kõigile osapoolele. Kõrghariduse rahastamiseksmõeldud erasäästud peaksid märkimisväärselt kasvama. 

Lõpuks, lisaks avatusele, haritusele ja riskivalmidusele vajabkonkurentsivõimeline ühiskond vastutustundlikku makromajandusalast jafinantsjuhtimist. Stabiilne raha, madal ja ootuspärane inflatsioon ningkonservatiivne eelarvepoliitika on kõige tähtsam riigivara, mida valitsus jakeskpank saavad innovaatika toetamiseks lühema aja jooksul pakkuda. On hästiteada, et turul põhinev ligipääs rahastamisele võimaldab uuendusteksvajaminevad vahendid kiiresti käiku lasta. Ühtne finantsturg, mida toetab ühtneinfrastruktuur, mängib Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamisel suurt rolli.

Daamid ja härrad, lubage mul veel kord soovida tere tulemast Tallinna.Loodan, et meid kõiki ootab ees edumeelne ja ideederohke konverents.